Kui uurida lähemalt Yangi stiili tai chi’d, võrrelda erinevaid õpetusliine ning vaadata vanu filmikaadreid, hakkab tasapisi tekkima kahtlus, et me küsime vahel võib-olla valesid küsimusi. Me küsime, milline vorm on “õige”, milline järjestus on “algupärane” või milline õpetaja õpetas kõige autentsemalt. Need on kahtlemata olulised ajaloolised küsimused, kuid võib-olla ei puuduta need vormi tegelikku olemust.
Võib-olla ei olnud tai chi vorm kunagi eesmärk omaette. Võib-olla oli ta hoopis keel, noot, tekst või õppevahend?
Kõik olendid kasvavad ja hargnevad,
kuid igaüks pöördub tagasi oma juure juurde.
Juure juurde naasmist nimetatakse vaibumiseks.
Vaibumist nimetatakse oma olemuse taastamiseks.夫物芸芸，各復歸其根。
歸根曰靜。
靜曰復命。Daodejing 16. peatükk
Vorm kui õppimise vahend
Kui vaadata Yangi stiili erinevaid harusid – Yang Chengfu, Fu Zhongweni, Tung Ying-chiehi (viimased kaks järgivad üldise arusaama järgi kõige täpsemalt Yang Chengfu pikka vormi), Cheng Man Chingi ja teisi –, hakkab silma üks huvitav seaduspära. Liigutused on peaaegu alati samad, kuid nende järjestus ei ole alati sama. Näiteks kattub Tung Ying-chiehi vanades pika vormi videotes alguseosa peaaegu täielikult Cheng Man Chingi lühivormi teise osaga, kuid edasi liiguvad vormid juba erinevates suundades. See jätab mulje, et Cheng Man Ching ei “lühendanud” lihtsalt pikka vormi, vaid korraldas ümber terveid liikumisplokke. Ta säilitas sama sõnavara, kuid kirjutas sellest uue teksti.
See viib ühe olulise hüpoteesini.
Võib-olla ei koosne tai chi vorm üksikutest liigutustest, vaid omavahel seotud “liikumislausetest”. Õpetaja võib neid lauseid järjestada erinevalt sõltuvalt sellest, milliseid omadusi ta soovib õpilases arendada. Sellisel juhul ei ole vormi järjestus absoluutne, vaid pedagoogiline.
Vorm kui noot
Seda aitab mõista muusikaline võrdlus.
Noor pianist õpib mängima täpselt noodi järgi. Ta ei improviseeri, sest tal puudub veel selleks vajalik sisemine keel. Aastate jooksul muutub aga olulisemaks mitte enam noot ise, vaid muusikaline mõtlemine. Hea jazzmuusik ei mängi enam etteantud fraase. Ta loob neid ise. Kuid see ei oleks võimalik ilma aastatepikkuse klassikalise väljaõppeta.
Tai chi vorm täidab tõenäoliselt samasugust ülesannet.
Algaja õpib liigutuste järjekorda.
Edasijõudnu õpib nende taga olevaid põhimõtteid.
Meister ei mõtle enam vormile. Ta mõtleb olukorrale.
See ei tähenda vormi hülgamist, vaid selle täielikku omandamist. Daoistlik wu wei ei tähenda oskuste puudumist, vaid seisundit, kus oskus on muutunud loomulikuks. Selles mõttes ei ole vorm wu wei vastand. Vorm on vahend, mille kaudu wu wei võib sündida.
Vorm kui vana tekst
Veelgi sügavam võrdlus võib olla klassikaline kirjandus.
Me ei loe Homerost, Platonit ega Laozit selleks, et hakata mõtlema täpselt nii nagu nemad. Me loeme neid selleks, et õppida nägema maailma nende pilgu läbi. Suur filosoof loeb Platoni ikka ja jälle uuesti. Mitte sellepärast, et ta oleks eelmise lugemise unustanud, vaid sellepärast, et iga uus lugemine avab uue tähenduskihi.
Võib-olla on tai chi vormiga samamoodi.
Kui meister teeb pika vormi, ei pruugi ta enam harjutada liigutuste järjekorda. Ta võib hoopis “lugeda” Yang Chengfu või Cheng Man Chingi mõtet. Ta liigub läbi sama “teksti”, mille üks meister kunagi koostas. See ei ole enam tehniline harjutus, vaid dialoog traditsiooniga.
Hiina kultuuris oleks selline suhtumine täiesti loomulik. Klassikalisi tekste ei loetud üks kord läbi. Neid õpiti kogu elu. Kalligraaf kirjutas sama märki tuhandeid kordi. Muusik mängis sama pala aastakümneid. Mitte sellepärast, et ta ei osanud enamat, vaid sellepärast, et klassikaline vorm kasvatas inimest.
Võib-olla täidab ka tai chi vorm samasugust ülesannet. Ja võib-olla on alati tark lugeda põhjalikult ning ikka ja jälle klassikuid, enne kui hakata nende mõtteid sõnastama omaenda keeles. Nii ei sünni uus traditsioon vana eitamisest, vaid selle sügavast mõistmisest. Ja võibolla mõni leiab, et kõige sobivam tema jaoks ongi jääda klassikute „lugemise“ juurde.
Võitluslik taust
Vanade filmide vaatamine jätab aga veel ühe tugeva mulje.
Kui tänapäeval rõhutatakse sageli peaaegu täiesti vertikaalset kehahoidu, siis vanadel meistritel on keha palju kompaktsem. Rind on rohkem sisse võetud, selg tugevamalt ümardunud ning kogu ülakeha tundub olevat justkui “kokku pakitud”, näiliselt lausa „küürus“. Aga see ei ole küürutamine, vaid funktsionaalne kehahoid. Selline keha on raskem sihtmärk. Raskuskese on madalam. Vastasel on keerulisem keha keskjoont kontrollida ning lihtsam on liikuda tema küljele või tema tasakaalu alla. See meenutab palju rohkem lähivõitlust kui esteetilist liikumist.
Just siin tekib veel üks oluline küsimus.
Kui tai chi tegelik olemus seisneks ainult ühe ainsa “õige” vormijärjestuse säilitamises, oleks selle kunsti potentsiaal tegelikult üsna piiratud. Sellisel juhul oleks tai chi lõpuks lihtsalt pikk koreograafia.
Kuid kogu selle kunsti sisemine loogika näib osutavat millelegi palju suuremale. Vorm õpetab põhimõtteid, mitte valmis lahendusi.
Kui need põhimõtted on omandatud, muutuvad üksikud tehnikad justkui ehitusklotsideks. Nad sobituvad üksteisega loomulikult, sest neid ühendavad samad sisemised seaduspärad. Meister ei mõtle enam sellele, milline liigutus “peab” järgmisena tulema. Ta liigub nii, nagu olukord seda nõuab.
Täpselt nagu inimene ei räägi igapäevases vestluses õpiku peatükkide järjekorras.
Ta kasutab sama keelt.
Aga loob iga kord uued laused.
Selles võibki peituda tai chi tõeline geniaalsus.
Juured ja oksad
Võib-olla aitab kõike eelnevat kõige paremini mõista üks loodusest pärit kujund.
Me ei näe puu juuri. Ometi annavad just juured puule elu, tugevuse ja ühtsuse.
Oksad ei liigu kunagi etteantud järjekorras. Nad liiguvad nii, nagu tuul parasjagu nõuab. Mõnikord õõtsub üks oks, mõnikord teine, mõnikord terve võra. Keegi ei ütleks, et puu liigub “vales järjekorras”. Ometi ei muutu ta selle tõttu kaootiliseks.
Sest kõigi nähtavate liikumiste taga on üks ja sama nähtamatu juurestik.
Võib-olla on tai chi põhimõtted just sellised juured.
Vorm kasvatab need juured inimese sisse.
Kui need on tugevaks saanud, ei määra enam liikumise kvaliteeti see, millises järjekorras oksad liiguvad. Oluline on hoopis see, kas kõik nähtavad liikumised on endiselt ühenduses sama tüve ja samade juurtega.
Võib-olla peitubki siin tai chi suurim geniaalsus.
Ta ei õpeta mitte ühte ideaalset liigutuste jada, vaid kasvatab inimese sisse nähtamatu sisemise korra, millest võib sündida peaaegu lõputu hulk loomulikke liikumisi, just nii nagu „tuul“ nõuab, nagu wuwei suunab.
Ja omakorda, võib-olla just sellepärast pöördub ka meister ikka ja jälle tagasi vana vormi juurde.
Mitte selleks, et õppida uuesti liigutusi. Vaid selleks, et hoida sidet oma juurtega.
Nii nagu filosoof loeb ikka ja jälle Platonit või Laozi’d ning muusik mängib ikka ja jälle Bachi, ei otsi ka tai chi meister klassikast enam uusi samme. Ta otsib sügavamat arusaamist.
Klassika ei piira loovust.
Vastupidi.
Just sügavalt omandatud klassikast sünnib tõeline vabadus.
