Ülevaade tai chi kõvera mõõga – dao – ajaloost, tähendusest ja sellega seotud traditsioonidest.
Sissejuhatus
Tai chi relvavormidest on sirge mõõga (jian) kõrval kõige olulisem kõver ühe teraga mõõk, mida hiina keeles nimetatakse dao (刀).
Sõna dao hääldatakse ligikaudu „dao“. Esimene häälik on pehme „d“ ning sõna riimub eestikeelse sõnaga laul. Seda ei tohiks segi ajada vana Wade-Giles’i kirjaviisiga Tao, millega märgiti sama hääldust samamoodi kõlavale aga teise tähendusega sõnale Dao (道).
Oluline on mõista, et tai chi dao ei ole omaette mõõgatüüp. Tai chi kasutab vana Hiina ühe teraga mõõka, mille ajalugu ulatub enam kui kahe ja poole tuhande aasta taha.
Tai chi ei loonud uut relva, vaid kujundas sellele relvale iseloomuliku liikumis- ja kasutusviisi.
Peamised omadused
Tera ehitus: Kergelt kaardus ühe teraga mõõk. Selg on tömp, lõikeserv ainult ühel küljel.
Mõõtmed: Traditsioonilise dao tera pikkus jääb tavaliselt 65–80 cm vahele. Kaal on enamasti 900–1200 grammi, sõltuvalt tüübist.
Dünaamika: Raskuskese paikneb võõreldes tai chi sirge mõõga, ehk jianiga käepidemest kaugemal, lähemal mõõga otsale, mistõttu tera tekitab suurema inertsi ning aitab kaasa tugevatele raiuvatele liigutustele.
Kasutus: Dao on mõeldud peamiselt raiumiseks, lõikamiseks ja läbivateks löökideks. Torkeid kasutatakse samuti, kuid need ei ole relva peamine tugevus.
Mida tähendab nimi dao?
Hiina märk 刀 tähendab lihtsalt ühe teraga mõõka või saablit.
Hiina kultuuris kujunes sellest jiani loomulik vastand.
Dao sümboliseeris jõudu, otsustavust, praktilisust, lahingukogemust, sõdurit.
Kui jiani hakati nimetama “härrasmehe relvaks”, siis dao oli sajandeid sõduri relv.
See ei tähenda, et dao oleks olnud vähem hinnatud, vastupidi, Hiina armeedes oli just dao kõige praktilisem ja kõige enam kasutatud mõõgatüüp.
Kui vana on dao?
Dao on peaaegu sama vana kui jian.
Esimesed ühe teraga pronksmõõgad ilmusid Lääne Zhou dünastia lõpus umbes 9.–8. sajandil e.m.a.
Kevade ja Sügise perioodil (770–476 e.m.a.) kasutati nii dao’d kui jiani kõrvuti.
Sõdivate Riikide ajal (475–221 e.m.a.) muutusid mõlemad relvad üha täiuslikumaks.
Qini ja Hani dünastia ajal hakkas pronksi asendama teras.
Sellest ajast alates muutus dao Hiina sõjaväes üha olulisemaks.
Tangi dünastia ajaks oli sellest saanud sõjaväe peamine külmrelv.
Kuidas dao ajas muutus?
Dao ei olnud läbi ajaloo muutumatu.
Pronksiaeg (u 9.–3. saj eKr; Zhou ja Sõdivate Riikide periood):
suhteliselt sirge tera, tagasihoidlik kõverus, pronksist valmistatud.
Hani periood (206 eKr – 220 pKr):
terasmõõgad, pikemad terad, tugevam konstruktsioon.
Tangi periood (618–907):
dao muutus sõjaväe peamiseks mõõgaks, eriti populaarne ratsaväes.
Songi, Yuani ja Mingi perioodid (960–1644):
suurenes tera kõverus, kujunesid välja mitmed eri tüüpi dao’d, arenesid spetsiaalsed sõjalised mõõgad.
Qingi periood (1644–1912):
kujunes välja selline dao, mis sarnaneb kõige rohkem tänapäeva traditsioonilises tai chis kasutatavale mõõgale.
Tüüpiliselt:
- tera umbes 70–80 cm,
- kaal umbes 900–1100 grammi,
- mõõdukas kõverus,
- hea tasakaal.
Just sellise mõõga pärand jõudis tai chi Yangi koolkonda.
Kuulsad ajaloolised dao’d
Erinevalt jianist ei ole dao’l ühteainsat kuulsat “rahvuslikku mõõka”, nagu seda on Yue kuninga Goujiani mõõk.
Kuulsaks said pigem erinevad mõõgatüübid.
Näiteks:
Yanmao dao (“hanesule mõõk”)
Üks tasakaalukamaid dao vorme.
Ühendas torkamise ja raiumise omadused.
Liuyedao (“pajulehe mõõk”)
Kõige levinum sõjaväemõõk Mingi ja Qingi dünastia ajal.
Just see on tänapäeva tai chi dao suurim ajalooline eeskuju.
Jian ja dao
Kui vaadata Hiina sõjaajalugu, siis oli dao palju tavalisem lahingurelv.
See sobis: jalaväele, ratsaväele, tugevateks löökideks, massilahinguteks.
Jian jäi üha enam ohvitseridele, ihukaitsjatele, õpetlastele, võitluskunstide meistritele.
Paradoksaalselt on aga just jian saanud lääneriikides tai chi kõige tuntumaks relvaks.
Hiinas õpetati läbi sajandite sageli kõigepealt dao’d ning alles hiljem jiani.
Miks sobib dao nii hästi tai chiga?
Esmapilgul võib dao tunduda jõuline relv.
Praktikas õpetab ta aga hoopis midagi muud.
Dao ei tööta hästi ainult käega vehkides.
Tema raskem tera sunnib kasutama jalgu, puusi, kere pöörlemist, kogu keha ühendust.
Kui keha ei liigu tervikuna, muutub dao raskeks.
Kui keha liigub ühtselt, hakkab ka raske tera liikuma peaaegu pingutuseta.
Selles mõttes õpetab dao kogu keha kasutamist isegi paremini kui jian.
Ajalooline dao ja sportlik wushu-dao
Ka dao puhul näeb tänapäeval sageli väga õhukesi ja painduvaid võistlusmõõku.
Need kujunesid välja 20. sajandi teisel poolel kaasaegse wushu jaoks.
Nende eesmärk on suurem kiirus, efektsem liikumine, iseloomulik metallikõla, visuaalne mulje.
Traditsiooniline dao on hoopis teistsugune. Tema tera on jäigem, raskem ja tasakaalukam.
Tai chi koolkonnad kasutavad peaaegu alati just sellist ajaloolisele relvale lähedast mõõka.
Tutid ja käepideme paelad
Erinevalt jianist ei kuulu pikk mõõgatutt dao juurde. Paljudel dao’del on hoopis lühike nöör, nahkrihm, randmepael.
See võimaldab relva kindlamalt käes hoida ega lase sellel võitluses käest libiseda.
Tai chi harjutamisel kasutatakse mõnikord dekoratiivseid tutte, kuid ajalooliselt olid need dao puhul palju haruldasemad kui jiani juures.
Tai chi daovormi algusasend
Erinevalt jianist ei ole dao vormides välja kujunenud ühtset mõõgatervituse traditsiooni.
Enamik Yangi koolkondi alustab daovormi lihtsalt rahulikust valmisasendist.
Dao hoitakse vormi alguses tavaliselt vasakus käes keha kõrval, seejärel on mõõk vormi ajal paremas käes.
Liikumine algab kogu keha ühendamisega, mitte relva demonstreerimisega. See peegeldab dao praktilist ja sõjalisemat päritolu.
Kokkuvõte
Tai chi dao on palju enamat kui lihtsalt relv.
Ta ühendab endas enam kui kahe tuhande aasta pikkuse sõjalise ajaloo, Hiina kõrgetasemelise metallurgia ja tai chi sisemised põhimõtted.
Kui jian õpetab täpsust, peenust ja kavatsuse selgust, siis dao õpetab kogu keha ühtset jõudu, katkematut liikumist ja loomulikku voolamist.
Ta ei premeeri üksnes jõudu, vaid näitab ausalt, kas keha liigub tervikuna või ainult käed töötavad.
Seepärast ei ole dao tai chis lihtsalt relv. Ta on õpetaja, kes aitab mõista, kuidas kogu keha saab liikuda ühe ühendatud tervikuna.
