Tai Chi sirge mõõk – jian (劍)

Ülevaaade tai chi sirge mõõga – Jiani – ajaloost, tähendusest ja sellega seotud traditsioonidest.

Sissejuhatus

Tai chi relvavormidest on kõige tuntum sirge kahe teraga mõõk, mida hiina keeles nimetatakse jian (剑 lihtsustatud hiina kirjas, 劍 traditsioonilises kirjas).

Sõna jian hääldatakse ligikaudu “džien”. Alguses olev j ei kõla nagu eesti “j”, vaid meenutab pehmet “dž”-i, mis on moodustatud keelega suulae lähedal. Lõpus olev -an kõlab pigem “en” kui “an”. Seega on eestikeelsele kõrvale kõige loomulikum hääldus džien.

Kuna hiina keel on toonikeel, määrab häälduse kõrgus tähenduse. Mõõka tähistav sõna on jiàn (neljas toon). See tähendab, et hääldus on lühike, järsk ja langeva tooniga – justkui ütleksid seda resoluutselt või käsutavalt (ülevalt alla).

Kui hääldada seda kiiresti ja järsult nagu “tšjen!” või “džien” (langeva häälega), on see hiina keelele juba väga lähedal

Oluline on mõista, et tai chi jian ei ole omaette mõõgatüüp. Tai chi kasutab vana Hiina sirget mõõka, mille ajalugu ulatub ligi kolme aastatuhande taha. Tai chi ei loonud uut relva, vaid kujundas välja sellele relvale iseloomuliku liikumis- ja kasutusviisi.

Peamised omadused

Tera ehitus: Täiesti sirge ja kaheteraline, kusjuures mõlemad teraservad on täpselt ühepikkused.

Mõõtmed: Klassikalise võitlusmõõga pikkus jääb vahemikku 70–75 cm, kuid esineb ka pikemaid variante. Kaalub tavaliselt 800–900 grammi.

Dünaamika: Mõõga raskuskese asub käepideme lähedal, mis võimaldab teha kiireid, sujuvaid ja ringjaid liigutusi.

Kasutus: Erinevalt kaardus ühepoolse teraga dō (dao)-mõõgast, mida kasutatakse raiumiseks, on jian mõeldud peamiselt täpseks torkamiseks ja „viilavateks“ lõigeteks.

Mida tähendab nimi jian?

Hiina märk 剑 (劍) tähendab lihtsalt sirget kahe teraga mõõka.

See eristab seda sõnast dao (刀), mis tähendab ühe teraga mõõka või saablit.

Sellest kujunes Hiina kultuuris omamoodi vastandpaar.

Jian sümboliseeris:

• täpsust,
• vaoshoitust,
• elegantsi,
• sisemist kontrolli,
• õpetlase ideaalset enesevalitsemist.

Dao seevastu seostus:

• sõduriga,
• lahinguväljaga,
• tugevate löökidega,
• praktilise sõjapidamisega.

Seetõttu hakati jiani juba sajandeid tagasi nimetama “härrasmehe relvaks” (君子之器 – junzi zhi qi).

See nimetus ei viidanud mitte relva kallidusele, vaid sellele, et selle kasutamine nõudis suurt täpsust, rahulikku meelt ja enesekontrolli.

Kui vana on jian?

Esimesed teadaolevad jianid ilmusid Lääne Zhou dünastia lõpus umbes 8.–7. sajandil eKr. Need mõõgad olid pronksist.

Kevade ja Sügise perioodil (770–476 eKr) muutus jian juba oluliseks sõjarelvaks.

Sõdivate Riikide ajal (475–221 eKr) saavutas pronksmetallurgia erakordselt kõrge taseme ning valmistati suurepärase tasakaaluga pikki mõõku.

Qini ja Hani dünastia ajal hakkas pronksi asendama teras.

Sellest ajast pärineb juba enamik mõõga põhiomadusi, mida tunneme tänapäeval.

Kuulsaim säilinud mõõk

See leid näitab, kui kõrgel tasemel oli Hiina metallurgia juba antiikajal.

Kuidas jian ajas muutus?

Jian ei olnud läbi ajaloo muutumatu.

Pronksiaeg:

• suhteliselt lai tera,
• lühike käepide,
• raskem konstruktsioon.

Hani periood:

• terasmõõgad,
• pikem tera,
• parem tasakaal.

Tangi periood:

Jian hakkas tasapisi taanduma sõjaväe põhirelvana.

Song ja Ming perioodid:

Mõõgad muutusid:

• kergemaks,
• elegantsemaks,
• kiiremaks,
• sobivamaks täpseks torkamiseks.

Qingi periood:

Qingi dünastia jian sarnaneb kõige rohkem sellele, mida kasutatakse tänapäeva traditsioonilises tai chis.

Tüüpiliselt:

• tera umbes 70–80 cm,
• kaal ligikaudu 700–900 grammi,
• väga hea tasakaal.

Just sellise mõõga pärand jõudis Yangi ja hiljem Cheng Man-ch’ingi õpetusse.

Jian ja dao

Kui vaadata Hiina sõjaajalugu, siis oli dao palju tavalisem lahingurelv.

See sobis ratsaväele, tugevateks löökideks ja massilahinguteks.

Jian jäi üha enam ohvitseridele, ihukaitsjatele, õpetlastele ja võitluskunstide meistritele.

Paradoksaalselt on aga just jianist saanud tai chi kõige tuntum relv.

Selle põhjuseks ei olnud ainult tehnilised omadused.

Sama oluline oli selle kultuuriline tähendus.

Tai chi ei kujunenud pelgalt sõjaliseks süsteemiks, vaid ka enesekultiveerimise kunstiks.

Just selles maailmas sobitus jian ideaalselt õpetlase ja daoistliku enesearenduse ideaaliga.

Miks sobib jian nii hästi tai chiga?

Jian ei andesta jõuga vehkimist.

Kui keha ei ole ühendatud, tasakaalus ja lõdvestunud, siis hakkab mõõga ots kohe “ujuma”.

See teeb jianist suurepärase õpetaja.

Ta võimendab iga väikese vea.

Seetõttu õpetatakse jiani tavaliselt alles siis, kui käevormi põhimõtted on juba omandatud.

Ajalooline jian ja sportlik wushu-jian

Tänapäeval näeb sageli väga painduvaid mõõku, mille tera kiire liigutuse lõpus tugevalt võbeleb.

See ei ole ajalooline mõõk. Selline relv kujunes välja alles 20. sajandi teisel poolel kaasaegse võistlusliku wushu jaoks.

Selle eesmärk on muuta liikumine visuaalselt efektsemaks, võimaldada suuremat kiirust ja tekitada iseloomulikku metallikõla ja tera võnkumist.

Traditsiooniline jian on hoopis teistsugune.

Tema tera on jäik, kuid elastne, piisavalt painduv, et mitte murduda, mitte aga silmanähtavalt vetruv.

Kui tänapäevane wushu-jian meenutab mõnikord peaaegu piitsa, siis ajalooline jian oli tõeline lahingurelv.

Seetõttu kasutavad enamik traditsioonilisi tai chi koolkondi endiselt suhteliselt jäika mõõka.

Mõõgatutt – 剑穗 (jiànsuì)

Mõõga käepideme küljes olevat tutti nimetatakse hiina keeles:

剑穗 (jiànsuì).

Sõna tähendab sõna-sõnalt “mõõgatutt”.

Sageli peetakse tutti pelgalt kaunistuseks.

Praktikas see nii ei ole.

Kuigi tutt on kerge, asub ta käepideme kõige kaugemas otsas ning mõjutab mõõga dünaamikat.

Kui kasutada tutti ainult demonstratsioonidel, ilmneb kiiresti, et mõõga tunnetus muutub.

Tutt mõjutab:

• inertsust,
• pidurdamist,
• randme tööd,
• mõõga peatamise pehmust.

Seetõttu kasutavad mõned õpetajad tutti isegi tagasisidevahendina.

Kui liikumine on järsk, hakkab tutt tugevasti võbelema.

Kui keha liigub ühtse tervikuna, järgneb ka tutt rahulikult mõõga liikumisele.

Seetõttu ei ole tutt küll kohustuslik, kuid kindlasti ei ole ta ka pelgalt dekoratsioon.

Paljud traditsioonilised õpetajad harjutavad igapäevaselt ilma tutita ning kasutavad seda ainult demonstratsioonidel. Teised jätavad selle kogu aeg mõõga külge. Mõlemad lähenemised on traditsioonis olemas.

Kuidas jiani kanti?

Ajalooliselt kanti jiani peaaegu alati tupes.

Tupp kinnitati tavaliselt vöö külge, enamasti vasakule puusale, nii et mõõga sai parema käega kiiresti välja tõmmata.

Paljast tera ei kantud tavaliselt käes.

See oleks olnud ebapraktiline, ohtlik ning kultuuriliselt üsna agressiivne žest.

Kallihinnalisi mõõku hoiti lisaks tupes ka siidist või riidest ümbristes ning puidust kastides.

Tai chi mõõgavormi algusasend

Siin tuleb teha oluline vahe.

Paljudes Hiina mõõgakoolides alustatakse harjutust ametliku mõõgatervitusega (剑礼 – jiànlǐ).

Seal:

• vasak käsi hoiab mõõka,
• parem käsi moodustab nn mõõgasõrmed (剑指 – jiànzhǐ),
• käed ristuvad keha ees.

Selline tervitus on eelkõige etikett – austus õpetaja, partneri ja relva vastu.

Cheng Man-ch’ingi eripära

Mõõk on esmalt vasaku käsivarre ees. Mõõka hoitakse käes nagu vormis kombeks: mõõga käepidemest, mõõgakaitse alt hoiavad kinni pöial, sõrmusesõrm ja väike sõrm ning nimetissõrm ja keskmine sõrm on sirutatud käepideme peale.

Teine käsi moodustab küll mõõgasõrmed, kuid käsi ei ristu mõõgaga, vaid on sirgelt parema külje kõrval.

Seejärel teevad mõlemad käed eest kaare, sh liigub mõõk suure pehme kaarega käsivarre taha, sõrmed on ümber mõõga käepideme kogu aeg samas asendis ning alles sellest algab kogu vorm.

See on väga iseloomulik Cheng Man-ch’ingi õpetamisstiilile.

Ta eemaldas oma käevormist palju liigset rituaali ning keskendus sellele, mida pidas sisuliseks.

Seetõttu võib tema mõõgavormi algust vaadata mitte kui tervitust, vaid kui vormi esimest liikumist.

Selles liigutuses:

• avaneb rind,
• pikeneb selgroog,
• lõdvestuvad õlad,
• keha ühendub maaga.

Liikumine ei katkesta voolu, vaid sünnib loomulikult rahulikust seismisest.

See sobib hästi Cheng Man-ch’ingi üldise õpetamisfilosoofiaga.

*Märkus: Tihti alustatakse siiski Tai Chi Jiani vormi selliselt, et mõõk on kohe algusest peale vasaku käsivarre taga (vaata järgmist peatükki).

Mõõgasõrmed – 剑指 (jiànzhǐ)

Vasaku käe kaks sirutatud sõrme ei ole juhuslik detail.

Neid nimetatakse hiina keeles:

剑指 (jiànzhǐ) – “mõõgasõrmed”.

Traditsioonis on neile antud mitmeid seletusi.

Need võivad:

• juhtida yi’d ehk kavatsust;
• tasakaalustada parema käe tegevust;
• sümboliseerida yin’i ja yang’i;
• aidata säilitada kogu keha ühendust.

Seetõttu kasutatakse neid peaaegu kõigis traditsioonilistes mõõgavormides.

Kokkuvõte

Tai chi jian on palju enamat kui lihtsalt relv.

Ta ühendab endas:

• ligi kolme tuhande aasta pikkuse ajaloo;
• Hiina kõrgetasemelise metallurgia;
• õpetlaste ja daoistide kultuurilise pärandi;
• võitluskunsti praktilisuse;
• ning tai chi sisemised põhimõtted.

Võib-olla just seepärast on jian jäänud läbi sajandite “härrasmehe relvaks”. Ta ei premeeri toorest jõudu ega kiirust, vaid õpetab seda, mis on ka tai chi keskmes: rahulikku meelt, täpset kavatsust, kogu keha ühendust ja võimet lasta liikumisel sündida pingutuseta.

Mõõga ots näitab ausalt välja selle, mida keha tegelikult teeb – ja selles mõttes on jian ühtaegu relv, õpetaja ja peegel.