Sissejuhatus

Tai chi relvavormidest on sirge mõõga (jian) kõrval kõige olulisem kõver ühe teraga mõõk, mida hiina keeles nimetatakse dao (刀).

Sõna dao hääldatakse ligikaudu „dao“. Esimene häälik on pehme „d“ ning sõna riimub eestikeelse sõnaga laul. Seda ei tohiks segi ajada vana Wade-Giles’i kirjaviisiga Tao, millega märgiti sama hääldust samamoodi kõlavale aga teise tähendusega sõnale Dao (道).

Oluline on mõista, et tai chi dao ei ole omaette mõõgatüüp. Tai chi kasutab vana Hiina ühe teraga mõõka, mille ajalugu ulatub enam kui kahe ja poole tuhande aasta taha.

Tai chi ei loonud uut relva, vaid kujundas sellele relvale iseloomuliku liikumis- ja kasutusviisi.

Peamised omadused

Tera ehitus: Kergelt kaardus ühe teraga mõõk. Selg on tömp, lõikeserv ainult ühel küljel.

Mõõtmed: Traditsioonilise dao tera pikkus jääb tavaliselt 65–80 cm vahele. Kaal on enamasti 900–1200 grammi, sõltuvalt tüübist.

Dünaamika: Raskuskese paikneb võõreldes tai chi sirge mõõga, ehk jianiga käepidemest kaugemal, lähemal mõõga otsale, mistõttu tera tekitab suurema inertsi ning aitab kaasa tugevatele raiuvatele liigutustele.

Kasutus: Dao on mõeldud peamiselt raiumiseks, lõikamiseks ja läbivateks löökideks. Torkeid kasutatakse samuti, kuid need ei ole relva peamine tugevus.

Mida tähendab nimi dao?

Hiina märk 刀 tähendab lihtsalt ühe teraga mõõka või saablit.

Hiina kultuuris kujunes sellest jiani loomulik vastand.

Dao sümboliseeris jõudu, otsustavust, praktilisust, lahingukogemust, sõdurit.

Kui jiani hakati nimetama “härrasmehe relvaks”, siis dao oli sajandeid sõduri relv.

See ei tähenda, et dao oleks olnud vähem hinnatud, vastupidi,  Hiina armeedes oli just dao kõige praktilisem ja kõige enam kasutatud mõõgatüüp.

Kui vana on dao?

Dao on peaaegu sama vana kui jian.

Esimesed ühe teraga pronksmõõgad ilmusid Lääne Zhou dünastia lõpus umbes 9.–8. sajandil e.m.a.

Kevade ja Sügise perioodil (770–476 e.m.a.) kasutati nii dao’d kui jiani kõrvuti.

Sõdivate Riikide ajal (475–221 e.m.a.) muutusid mõlemad relvad üha täiuslikumaks.

Qini ja Hani dünastia ajal hakkas pronksi asendama teras.

Sellest ajast alates muutus dao Hiina sõjaväes üha olulisemaks.

Tangi dünastia ajaks oli sellest saanud sõjaväe peamine külmrelv.

Kuidas dao ajas muutus?

Dao ei olnud läbi ajaloo muutumatu.

Pronksiaeg (u 9.–3. saj eKr; Zhou ja Sõdivate Riikide periood):

suhteliselt sirge tera, tagasihoidlik kõverus, pronksist valmistatud.

Hani periood (206 eKr – 220 pKr):

terasmõõgad, pikemad terad, tugevam konstruktsioon.

Tangi periood (618–907):

dao muutus sõjaväe peamiseks mõõgaks, eriti populaarne ratsaväes.

Songi, Yuani ja Mingi perioodid (960–1644):

suurenes tera kõverus, kujunesid välja mitmed eri tüüpi dao’d, arenesid spetsiaalsed sõjalised mõõgad.

Qingi periood (1644–1912):

kujunes välja selline dao, mis sarnaneb kõige rohkem tänapäeva traditsioonilises tai chis kasutatavale mõõgale.

Tüüpiliselt:

• tera umbes 70–80 cm,
• kaal umbes 900–1100 grammi,
• mõõdukas kõverus,
• hea tasakaal.

Just sellise mõõga pärand jõudis  tai chi Yangi koolkonda.

Kuulsad ajaloolised dao’d

Erinevalt jianist ei ole dao’l ühteainsat kuulsat “rahvuslikku mõõka”, nagu seda on Yue kuninga Goujiani mõõk.

Kuulsaks said pigem erinevad mõõgatüübid.

Näiteks:

Yanmao dao (“hanesule mõõk”)

Üks tasakaalukamaid dao vorme.

Ühendas torkamise ja raiumise omadused.

Liuyedao (“pajulehe mõõk”)

Kõige levinum sõjaväemõõk Mingi ja Qingi dünastia ajal.

Just see on tänapäeva tai chi dao suurim ajalooline eeskuju.

Jian ja dao

Kui vaadata Hiina sõjaajalugu, siis oli dao palju tavalisem lahingurelv.

See sobis: jalaväele, ratsaväele, tugevateks löökideks, massilahinguteks.

Jian jäi üha enam ohvitseridele, ihukaitsjatele, õpetlastele, võitluskunstide meistritele.

Paradoksaalselt on aga just jian saanud lääneriikides tai chi kõige tuntumaks relvaks.

Hiinas õpetati läbi sajandite sageli kõigepealt dao’d ning alles hiljem jiani.

Miks sobib dao nii hästi tai chiga?

Esmapilgul võib dao tunduda jõuline relv.

Praktikas õpetab ta aga hoopis midagi muud.

Dao ei tööta hästi ainult käega vehkides.

Tema raskem tera sunnib kasutama jalgu, puusi, kere pöörlemist, kogu keha ühendust.

Kui keha ei liigu tervikuna, muutub dao raskeks.

Kui keha liigub ühtselt, hakkab ka raske tera liikuma peaaegu pingutuseta.

Selles mõttes õpetab dao kogu keha kasutamist isegi paremini kui jian.

Ajalooline dao ja sportlik wushu-dao

Ka dao puhul näeb tänapäeval sageli väga õhukesi ja painduvaid võistlusmõõku.

Need kujunesid välja 20. sajandi teisel poolel kaasaegse wushu jaoks.

Nende eesmärk on suurem kiirus, efektsem liikumine, iseloomulik metallikõla, visuaalne mulje.

Traditsiooniline dao on hoopis teistsugune. Tema tera on jäigem, raskem ja tasakaalukam.

Tai chi koolkonnad kasutavad peaaegu alati just sellist ajaloolisele relvale lähedast mõõka.

Tutid ja käepideme paelad

Erinevalt jianist ei kuulu pikk mõõgatutt dao juurde. Paljudel dao’del on hoopis lühike nöör, nahkrihm, randmepael.

See võimaldab relva kindlamalt käes hoida ega lase sellel võitluses käest libiseda.

Tai chi harjutamisel kasutatakse mõnikord dekoratiivseid tutte, kuid ajalooliselt olid need dao puhul palju haruldasemad kui jiani juures.

Tai chi daovormi algusasend

Erinevalt jianist ei ole dao vormides välja kujunenud ühtset mõõgatervituse traditsiooni.

Enamik Yangi koolkondi alustab daovormi lihtsalt rahulikust valmisasendist.

Dao hoitakse vormi alguses tavaliselt vasakus käes keha kõrval, seejärel on mõõk vormi ajal paremas käes.

Liikumine algab kogu keha ühendamisega, mitte relva demonstreerimisega. See peegeldab dao praktilist ja sõjalisemat päritolu.

Kokkuvõte

Tai chi dao on palju enamat kui lihtsalt relv.

Ta ühendab endas enam kui kahe tuhande aasta pikkuse sõjalise ajaloo, Hiina kõrgetasemelise metallurgia ja tai chi sisemised põhimõtted.

Kui jian õpetab täpsust, peenust ja kavatsuse selgust, siis dao õpetab kogu keha ühtset jõudu, katkematut liikumist ja loomulikku voolamist.

Ta ei premeeri üksnes jõudu, vaid näitab ausalt, kas keha liigub tervikuna või ainult käed töötavad.

Seepärast ei ole dao tai chis lihtsalt relv. Ta on õpetaja, kes aitab mõista, kuidas kogu keha saab liikuda ühe ühendatud tervikuna.

Sissejuhatus

Tai chi relvavormidest on kõige tuntum sirge kahe teraga mõõk, mida hiina keeles nimetatakse jian (剑 lihtsustatud hiina kirjas, 劍 traditsioonilises kirjas).

Sõna jian hääldatakse ligikaudu “džien”. Alguses olev j ei kõla nagu eesti “j”, vaid meenutab pehmet “dž”-i, mis on moodustatud keelega suulae lähedal. Lõpus olev -an kõlab pigem “en” kui “an”. Seega on eestikeelsele kõrvale kõige loomulikum hääldus džien.

Kuna hiina keel on toonikeel, määrab häälduse kõrgus tähenduse. Mõõka tähistav sõna on jiàn (neljas toon). See tähendab, et hääldus on lühike, järsk ja langeva tooniga – justkui ütleksid seda resoluutselt või käsutavalt (ülevalt alla).

Kui hääldada seda kiiresti ja järsult nagu “tšjen!” või “džien” (langeva häälega), on see hiina keelele juba väga lähedal

Oluline on mõista, et tai chi jian ei ole omaette mõõgatüüp. Tai chi kasutab vana Hiina sirget mõõka, mille ajalugu ulatub ligi kolme aastatuhande taha. Tai chi ei loonud uut relva, vaid kujundas välja sellele relvale iseloomuliku liikumis- ja kasutusviisi.

Peamised omadused

Tera ehitus: Täiesti sirge ja kaheteraline, kusjuures mõlemad teraservad on täpselt ühepikkused.

Mõõtmed: Klassikalise võitlusmõõga pikkus jääb vahemikku 70–75 cm, kuid esineb ka pikemaid variante. Kaalub tavaliselt 800–900 grammi.

Dünaamika: Mõõga raskuskese asub käepideme lähedal, mis võimaldab teha kiireid, sujuvaid ja ringjaid liigutusi.

Kasutus: Erinevalt kaardus ühepoolse teraga dō (dao)-mõõgast, mida kasutatakse raiumiseks, on jian mõeldud peamiselt täpseks torkamiseks ja „viilavateks“ lõigeteks.

Mida tähendab nimi jian?

Hiina märk 剑 (劍) tähendab lihtsalt sirget kahe teraga mõõka.

See eristab seda sõnast dao (刀), mis tähendab ühe teraga mõõka või saablit.

Sellest kujunes Hiina kultuuris omamoodi vastandpaar.

Jian sümboliseeris:

• täpsust,
• vaoshoitust,
• elegantsi,
• sisemist kontrolli,
• õpetlase ideaalset enesevalitsemist.

Dao seevastu seostus:

• sõduriga,
• lahinguväljaga,
• tugevate löökidega,
• praktilise sõjapidamisega.

Seetõttu hakati jiani juba sajandeid tagasi nimetama “härrasmehe relvaks” (君子之器 – junzi zhi qi).

See nimetus ei viidanud mitte relva kallidusele, vaid sellele, et selle kasutamine nõudis suurt täpsust, rahulikku meelt ja enesekontrolli.

Kui vana on jian?

Esimesed teadaolevad jianid ilmusid Lääne Zhou dünastia lõpus umbes 8.–7. sajandil eKr. Need mõõgad olid pronksist.

Kevade ja Sügise perioodil (770–476 eKr) muutus jian juba oluliseks sõjarelvaks.

Sõdivate Riikide ajal (475–221 eKr) saavutas pronksmetallurgia erakordselt kõrge taseme ning valmistati suurepärase tasakaaluga pikki mõõku.

Qini ja Hani dünastia ajal hakkas pronksi asendama teras.

Sellest ajast pärineb juba enamik mõõga põhiomadusi, mida tunneme tänapäeval.

Kuulsaim säilinud mõõk

Kõige tuntum ajalooline jian on Yue kuninga Goujiani isiklik mõõk.

See valmistati umbes 5. sajandil eKr. ja avastati 1965. aastal veekindlast hauakambrist.

Arheoloogid olid hämmastunud.

Rohkem kui kahe tuhande aasta vanune mõõk oli peaaegu roostevaba, erakordselt terav ja suurepäraselt säilinud.

See leid näitab, kui kõrgel tasemel oli Hiina metallurgia juba antiikajal.

Kuidas jian ajas muutus?

Jian ei olnud läbi ajaloo muutumatu.

Pronksiaeg:

• suhteliselt lai tera,
• lühike käepide,
• raskem konstruktsioon.

Hani periood:

• terasmõõgad,
• pikem tera,
• parem tasakaal.

Tangi periood:

Jian hakkas tasapisi taanduma sõjaväe põhirelvana.

Song ja Ming perioodid:

Mõõgad muutusid:

• kergemaks,
• elegantsemaks,
• kiiremaks,
• sobivamaks täpseks torkamiseks.

Qingi periood:

Qingi dünastia jian sarnaneb kõige rohkem sellele, mida kasutatakse tänapäeva traditsioonilises tai chis.

Tüüpiliselt:

• tera umbes 70–80 cm,
• kaal ligikaudu 700–900 grammi,
• väga hea tasakaal.

Just sellise mõõga pärand jõudis Yangi ja hiljem Cheng Man-ch’ingi õpetusse.

Jian ja dao

Kui vaadata Hiina sõjaajalugu, siis oli dao palju tavalisem lahingurelv.

See sobis ratsaväele, tugevateks löökideks ja massilahinguteks.

Jian jäi üha enam ohvitseridele, ihukaitsjatele, õpetlastele ja võitluskunstide meistritele.

Paradoksaalselt on aga just jianist saanud tai chi kõige tuntum relv.

Selle põhjuseks ei olnud ainult tehnilised omadused.

Sama oluline oli selle kultuuriline tähendus.

Tai chi ei kujunenud pelgalt sõjaliseks süsteemiks, vaid ka enesekultiveerimise kunstiks.

Just selles maailmas sobitus jian ideaalselt õpetlase ja daoistliku enesearenduse ideaaliga.

Miks sobib jian nii hästi tai chiga?

Jian ei andesta jõuga vehkimist.

Kui keha ei ole ühendatud, tasakaalus ja lõdvestunud, siis hakkab mõõga ots kohe “ujuma”.

See teeb jianist suurepärase õpetaja.

Ta võimendab iga väikese vea.

Seetõttu õpetatakse jiani tavaliselt alles siis, kui käevormi põhimõtted on juba omandatud.

Ajalooline jian ja sportlik wushu-jian

Tänapäeval näeb sageli väga painduvaid mõõku, mille tera kiire liigutuse lõpus tugevalt võbeleb.

See ei ole ajalooline mõõk. Selline relv kujunes välja alles 20. sajandi teisel poolel kaasaegse võistlusliku wushu jaoks.

Selle eesmärk on muuta liikumine visuaalselt efektsemaks, võimaldada suuremat kiirust ja tekitada iseloomulikku metallikõla ja tera võnkumist.

Traditsiooniline jian on hoopis teistsugune.

Tema tera on jäik, kuid elastne, piisavalt painduv, et mitte murduda, mitte aga silmanähtavalt vetruv.

Kui tänapäevane wushu-jian meenutab mõnikord peaaegu piitsa, siis ajalooline jian oli tõeline lahingurelv.

Seetõttu kasutavad enamik traditsioonilisi tai chi koolkondi endiselt suhteliselt jäika mõõka.

Mõõgatutt – 剑穗 (jiànsuì)

Mõõga käepideme küljes olevat tutti nimetatakse hiina keeles:

剑穗 (jiànsuì).

Sõna tähendab sõna-sõnalt “mõõgatutt”.

Sageli peetakse tutti pelgalt kaunistuseks.

Praktikas see nii ei ole.

Kuigi tutt on kerge, asub ta käepideme kõige kaugemas otsas ning mõjutab mõõga dünaamikat.

Kui kasutada tutti ainult demonstratsioonidel, ilmneb kiiresti, et mõõga tunnetus muutub.

Tutt mõjutab:

• inertsust,
• pidurdamist,
• randme tööd,
• mõõga peatamise pehmust.

Seetõttu kasutavad mõned õpetajad tutti isegi tagasisidevahendina.

Kui liikumine on järsk, hakkab tutt tugevasti võbelema.

Kui keha liigub ühtse tervikuna, järgneb ka tutt rahulikult mõõga liikumisele.

Seetõttu ei ole tutt küll kohustuslik, kuid kindlasti ei ole ta ka pelgalt dekoratsioon.

Paljud traditsioonilised õpetajad harjutavad igapäevaselt ilma tutita ning kasutavad seda ainult demonstratsioonidel. Teised jätavad selle kogu aeg mõõga külge. Mõlemad lähenemised on traditsioonis olemas.

Kuidas jiani kanti?

Ajalooliselt kanti jiani peaaegu alati tupes.

Tupp kinnitati tavaliselt vöö külge, enamasti vasakule puusale, nii et mõõga sai parema käega kiiresti välja tõmmata.

Paljast tera ei kantud tavaliselt käes.

See oleks olnud ebapraktiline, ohtlik ning kultuuriliselt üsna agressiivne žest.

Kallihinnalisi mõõku hoiti lisaks tupes ka siidist või riidest ümbristes ning puidust kastides.

Tai chi mõõgavormi algusasend

Siin tuleb teha oluline vahe.

Paljudes Hiina mõõgakoolides alustatakse harjutust ametliku mõõgatervitusega (剑礼 – jiànlǐ).

Seal:

• vasak käsi hoiab mõõka,
• parem käsi moodustab nn mõõgasõrmed (剑指 – jiànzhǐ),
• käed ristuvad keha ees.

Selline tervitus on eelkõige etikett – austus õpetaja, partneri ja relva vastu.

Cheng Man-ch’ingi eripära

Cheng Man-ch’ingi mõõgavormis seda klassikalist ristatud kätega tervitust ei näe.

Tema vorm algab teisiti. Vaata järgnevalt viidatud videost täpsemalt:

Mõõk on esmalt vasaku käsivarre ees. Mõõka hoitakse käes nagu vormis kombeks: mõõga käepidemest, mõõgakaitse alt hoiavad kinni pöial, sõrmusesõrm ja väike sõrm ning nimetissõrm ja keskmine sõrm on sirutatud käepideme peale.

Teine käsi moodustab küll mõõgasõrmed, kuid käsi ei ristu mõõgaga, vaid on sirgelt parema külje kõrval.

Seejärel teevad mõlemad käed eest kaare, sh liigub mõõk suure pehme kaarega käsivarre taha, sõrmed on ümber mõõga käepideme kogu aeg samas asendis ning alles sellest algab kogu vorm.

See on väga iseloomulik Cheng Man-ch’ingi õpetamisstiilile.

Ta eemaldas oma käevormist palju liigset rituaali ning keskendus sellele, mida pidas sisuliseks.

Seetõttu võib tema mõõgavormi algust vaadata mitte kui tervitust, vaid kui vormi esimest liikumist.

Selles liigutuses:

• avaneb rind,
• pikeneb selgroog,
• lõdvestuvad õlad,
• keha ühendub maaga.

Liikumine ei katkesta voolu, vaid sünnib loomulikult rahulikust seismisest.

See sobib hästi Cheng Man-ch’ingi üldise õpetamisfilosoofiaga.

*Märkus: Tihti alustatakse siiski Tai Chi Jiani vormi selliselt, et mõõk on kohe algusest peale vasaku käsivarre taga (vaata järgmist peatükki).

Mõõgasõrmed – 剑指 (jiànzhǐ)

Vasaku käe kaks sirutatud sõrme ei ole juhuslik detail.

Neid nimetatakse hiina keeles:

剑指 (jiànzhǐ) – “mõõgasõrmed”.

Traditsioonis on neile antud mitmeid seletusi.

Need võivad:

• juhtida yi’d ehk kavatsust;
• tasakaalustada parema käe tegevust;
• sümboliseerida yin’i ja yang’i;
• aidata säilitada kogu keha ühendust.

Seetõttu kasutatakse neid peaaegu kõigis traditsioonilistes mõõgavormides.

Mõõga hoidmine vormi alustades: kaks sõrme katavad käepidet.

Sama vaade küljepealt: teised sõrmed on ümber käepideme, mõõk on käeselja vastas

Kokkuvõte

Tai chi jian on palju enamat kui lihtsalt relv.

Ta ühendab endas:

• ligi kolme tuhande aasta pikkuse ajaloo;
• Hiina kõrgetasemelise metallurgia;
• õpetlaste ja daoistide kultuurilise pärandi;
• võitluskunsti praktilisuse;
• ning tai chi sisemised põhimõtted.

Võib-olla just seepärast on jian jäänud läbi sajandite “härrasmehe relvaks”. Ta ei premeeri toorest jõudu ega kiirust, vaid õpetab seda, mis on ka tai chi keskmes: rahulikku meelt, täpset kavatsust, kogu keha ühendust ja võimet lasta liikumisel sündida pingutuseta.

Mõõga ots näitab ausalt välja selle, mida keha tegelikult teeb – ja selles mõttes on jian ühtaegu relv, õpetaja ja peegel.

Kui uurida lähemalt Yangi stiili tai chi’d, võrrelda erinevaid õpetusliine ning vaadata vanu filmikaadreid, hakkab tasapisi tekkima kahtlus, et me küsime vahel võib-olla valesid küsimusi. Me küsime, milline vorm on “õige”, milline järjestus on “algupärane” või milline õpetaja õpetas kõige autentsemalt. Need on kahtlemata olulised ajaloolised küsimused, kuid võib-olla ei puuduta need vormi tegelikku olemust.

Võib-olla ei olnud tai chi vorm kunagi eesmärk omaette. Võib-olla oli ta hoopis keel, noot, tekst või õppevahend?

太一绝句 · Taiyi Jueju

Kõik olendid kasvavad ja hargnevad,
kuid igaüks pöördub tagasi oma juure juurde.
Juure juurde naasmist nimetatakse vaibumiseks.
Vaibumist nimetatakse oma olemuse taastamiseks.

夫物芸芸，各復歸其根。
歸根曰靜。
靜曰復命。

Daodejing 16. peatükk

Vorm kui õppimise vahend

Kui vaadata Yangi stiili erinevaid harusid – Yang Chengfu, Fu Zhongweni, Tung Ying-chiehi (viimased kaks järgivad üldise arusaama järgi kõige täpsemalt Yang Chengfu pikka vormi), Cheng Man Chingi ja teisi –, hakkab silma üks huvitav seaduspära. Liigutused on peaaegu alati samad, kuid nende järjestus ei ole alati sama. Näiteks kattub Tung Ying-chiehi vanades pika vormi videotes alguseosa peaaegu täielikult Cheng Man Chingi lühivormi teise osaga, kuid edasi liiguvad vormid juba erinevates suundades. See jätab mulje, et Cheng Man Ching ei “lühendanud” lihtsalt pikka vormi, vaid korraldas ümber terveid liikumisplokke. Ta säilitas sama sõnavara, kuid kirjutas sellest uue teksti.

See viib ühe olulise hüpoteesini.

Võib-olla ei koosne tai chi vorm üksikutest liigutustest, vaid omavahel seotud “liikumislausetest”. Õpetaja võib neid lauseid järjestada erinevalt sõltuvalt sellest, milliseid omadusi ta soovib õpilases arendada. Sellisel juhul ei ole vormi järjestus absoluutne, vaid pedagoogiline.

Vorm kui noot

Seda aitab mõista muusikaline võrdlus.

Noor pianist õpib mängima täpselt noodi järgi. Ta ei improviseeri, sest tal puudub veel selleks vajalik sisemine keel. Aastate jooksul muutub aga olulisemaks mitte enam noot ise, vaid muusikaline mõtlemine. Hea jazzmuusik ei mängi enam etteantud fraase. Ta loob neid ise. Kuid see ei oleks võimalik ilma aastatepikkuse klassikalise väljaõppeta.

Tai chi vorm täidab tõenäoliselt samasugust ülesannet.

Algaja õpib liigutuste järjekorda.

Edasijõudnu õpib nende taga olevaid põhimõtteid.

Meister ei mõtle enam vormile. Ta mõtleb olukorrale.

See ei tähenda vormi hülgamist, vaid selle täielikku omandamist. Daoistlik wu wei ei tähenda oskuste puudumist, vaid seisundit, kus oskus on muutunud loomulikuks. Selles mõttes ei ole vorm wu wei vastand. Vorm on vahend, mille kaudu wu wei võib sündida.

Vorm kui vana tekst

Veelgi sügavam võrdlus võib olla klassikaline kirjandus.

Me ei loe Homerost, Platonit ega Laozit selleks, et hakata mõtlema täpselt nii nagu nemad. Me loeme neid selleks, et õppida nägema maailma nende pilgu läbi. Suur filosoof loeb Platoni ikka ja jälle uuesti. Mitte sellepärast, et ta oleks eelmise lugemise unustanud, vaid sellepärast, et iga uus lugemine avab uue tähenduskihi.

Võib-olla on tai chi vormiga samamoodi.

Kui meister teeb pika vormi, ei pruugi ta enam harjutada liigutuste järjekorda. Ta võib hoopis “lugeda” Yang Chengfu või Cheng Man Chingi mõtet. Ta liigub läbi sama “teksti”, mille üks meister kunagi koostas. See ei ole enam tehniline harjutus, vaid dialoog traditsiooniga.

Hiina kultuuris oleks selline suhtumine täiesti loomulik. Klassikalisi tekste ei loetud üks kord läbi. Neid õpiti kogu elu. Kalligraaf kirjutas sama märki tuhandeid kordi. Muusik mängis sama pala aastakümneid. Mitte sellepärast, et ta ei osanud enamat, vaid sellepärast, et klassikaline vorm kasvatas inimest.

Võib-olla täidab ka tai chi vorm samasugust ülesannet. Ja võib-olla on alati tark lugeda põhjalikult ning ikka ja jälle klassikuid, enne kui hakata nende mõtteid sõnastama omaenda keeles. Nii ei sünni uus traditsioon vana eitamisest, vaid selle sügavast mõistmisest. Ja võibolla mõni leiab, et kõige sobivam tema jaoks ongi jääda klassikute „lugemise“ juurde.

Võitluslik taust

Vanade filmide vaatamine jätab aga veel ühe tugeva mulje.

Kui tänapäeval rõhutatakse sageli peaaegu täiesti vertikaalset kehahoidu, siis vanadel meistritel on keha palju kompaktsem. Rind on rohkem sisse võetud, selg tugevamalt ümardunud ning kogu ülakeha tundub olevat justkui “kokku pakitud”, näiliselt lausa „küürus“. Aga see ei ole küürutamine, vaid funktsionaalne kehahoid. Selline keha on raskem sihtmärk. Raskuskese on madalam. Vastasel on keerulisem keha keskjoont kontrollida ning lihtsam on liikuda tema küljele või tema tasakaalu alla. See meenutab palju rohkem lähivõitlust kui esteetilist liikumist.

Just siin tekib veel üks oluline küsimus.

Kui tai chi tegelik olemus seisneks ainult ühe ainsa “õige” vormijärjestuse säilitamises, oleks selle kunsti potentsiaal tegelikult üsna piiratud. Sellisel juhul oleks tai chi lõpuks lihtsalt pikk koreograafia.

Kuid kogu selle kunsti sisemine loogika näib osutavat millelegi palju suuremale. Vorm õpetab põhimõtteid, mitte valmis lahendusi.

Kui need põhimõtted on omandatud, muutuvad üksikud tehnikad justkui ehitusklotsideks. Nad sobituvad üksteisega loomulikult, sest neid ühendavad samad sisemised seaduspärad. Meister ei mõtle enam sellele, milline liigutus “peab” järgmisena tulema. Ta liigub nii, nagu olukord seda nõuab.

Täpselt nagu inimene ei räägi igapäevases vestluses õpiku peatükkide järjekorras.

Ta kasutab sama keelt.

Aga loob iga kord uued laused.

Selles võibki peituda tai chi tõeline geniaalsus.

Juured ja oksad

Võib-olla aitab kõike eelnevat kõige paremini mõista üks loodusest pärit kujund.

Me ei näe puu juuri. Ometi annavad just juured puule elu, tugevuse ja ühtsuse.

Oksad ei liigu kunagi etteantud järjekorras. Nad liiguvad nii, nagu tuul parasjagu nõuab. Mõnikord õõtsub üks oks, mõnikord teine, mõnikord terve võra. Keegi ei ütleks, et puu liigub “vales järjekorras”. Ometi ei muutu ta selle tõttu kaootiliseks.

Sest kõigi nähtavate liikumiste taga on üks ja sama nähtamatu juurestik.

Võib-olla on tai chi põhimõtted just sellised juured.

Vorm kasvatab need juured inimese sisse.

Kui need on tugevaks saanud, ei määra enam liikumise kvaliteeti see, millises järjekorras oksad liiguvad. Oluline on hoopis see, kas kõik nähtavad liikumised on endiselt ühenduses sama tüve ja samade juurtega.

Võib-olla peitubki siin tai chi suurim geniaalsus.

Ta ei õpeta mitte ühte ideaalset liigutuste jada, vaid kasvatab inimese sisse nähtamatu sisemise korra, millest võib sündida peaaegu lõputu hulk loomulikke liikumisi, just nii nagu „tuul“ nõuab, nagu wuwei suunab.

Ja omakorda, võib-olla just sellepärast pöördub ka meister ikka ja jälle tagasi vana vormi juurde.

Mitte selleks, et õppida uuesti liigutusi. Vaid selleks, et hoida sidet oma juurtega.

Nii nagu filosoof loeb ikka ja jälle Platonit või Laozi’d ning muusik mängib ikka ja jälle Bachi, ei otsi ka tai chi meister klassikast enam uusi samme. Ta otsib sügavamat arusaamist.

Klassika ei piira loovust.

Vastupidi.

Just sügavalt omandatud klassikast sünnib tõeline vabadus.

Võibolla oled märganud, et mõned harjutavad tai chid, mõned Tai-Chid ja mõned Taijid. Miks kirjutatakse kord tai chi ja kord taiji? Kas Tao ja Dao tähendavad sama või midagi erinevat? Need on kirjaviisi küsimused aga natuke peegeldab see ka erinevaid viise hiina keelt ja mõtteviisi mõista. Seepärast vaataks nüüd kahte peamist “translitereerimise” süsteemi, millest need kirjapildid sõltuvad – Wade–Giles’i ja pinyini – ning seda, miks need erinevused üldse olulised on.

Oluline: õiged on tegelikult nii tai chi chuan kui taijiquan, aga loe altpoolt lähemalt.

Sissejuhatus

Mis on transliteratsioon? See ei ole lihtsalt märkide tehniline asendamine, vaid palju enamat. Tegelikult on see sild kahe väga erineva süsteemi vahel. Kui logograafiline hiina kiri kohtub foneetilise ladina tähestikuga, ei teki neutraalset “tõlget”, vaid paratamatult tõlgendus.

Hiina märkide ladina tähestikku panemine on alati olnud seotud ühe põhilise küsimusega: kas me kirjutame üles selle, mida kuuleb välismaalase kõrv, või püüame tabada keele enda sisemist loogikat?

Varajane kontaktperiood 16.–18. sajandil oli sisuliselt katsetamise aeg. Misjonärid nagu Matteo Ricci ja kaupmehed panid hiina sõnu kirja nii, nagu nad neid kuulsid – oma emakeele õigekirja järgi.

Tulemuseks oli suur segadus: sama nimi võis esineda kujul Pekin, Pequin või Peking, kirjapilt sõltus kirjutaja päritolust (itaalia, prantsuse, portugali jne) ning sageli lähtuti ka erinevatest murretest (nt Nanjing vs Kanton).

See periood näitas selgelt, et vaja on ühtset ja järjekindlat süsteemi.

Wade–Giles süsteem

19. sajandil muutus hiina keel Briti impeeriumi jaoks praktiliselt oluliseks. Diplomaatia ja kaubandus vajasid ühtset viisi, kuidas keelt kirja panna.

Siin tuli mängu Thomas Wade, kes lõi süsteemi praktilisest vajadusest – tal oli vaja õpetada hiina keelt ametnikele. Hiljem arendas seda edasi Herbert Giles, kelle 1892. aasta sõnaraamat muutis selle süsteemi akadeemiliseks standardiks peaaegu sajandiks.

Wade–Giles peegeldab selgelt “välisvaatleja pilku”. See on loodud selleks, et eurooplane saaks hiina keelt mõista ja kasutada.

Selle tugevus on täpsus, eriti aspiratsiooni ehk õhuvoolu märkimisel (näiteks p vs p’).

Kuigi see tundub kohmakas, on see tegelikult üsna täpne viis kirjeldada hiina keele helisid.

Pinyini esiletõus: rahvuslik projekt

1950ndatel toimus suur muutus. Zhou Youguang juhtimisel loodi pinyin – süsteem, mis ei olnud enam välisvaatleja tööriist, vaid Hiina enda projekt.

Eesmärk oli parandada kirjaoskust, ühtlustada standardkeel, luua süsteem, mida on lihtne õpetada ja kasutada. Pinyin on teadlikult disainitud, et oleks lihtne kirjutada, sobiv masinatele ning süsteemne ja järjekindel. Seetõttu tundub muide pinyinis ka klaviatuuril kirjutamine kuidagi loomulikum kui „vanas kirjaviisis“ (vrdl tai chi chuan ja taijiquan võichi kung ja qigong).

1970.–80. aastatel hakkasid ÜRO ja teised institutsioonid pinyini kasutama. See tähendas suurt muutust, näiteks Peking – Beijing või Canton – Guangzhou.

See ei olnud ainult nimevahetus, vaid märk sellest, et Hiina hakkas ise määrama, kuidas tema keelt maailmas kirjutatakse.

Tai-chi vs Taiji

Praktikas, eriti võitluskunstides, muutub kirjaviis sageli identiteediküsimuseks.

Siin tuleb teha oluline vahe:

• tai chi – lääne kultuuris juurdunud sõna
• taiji – pinyini järgi transliteratsioon

Oluline roll on siin Taiwanil. Pärast 1949. aastat säilitas Taiwan vanema kirjaviisi, samal ajal kui Mandri-Hiina liikus pinyini suunas. Paljud õpetajad, nagu Cheng Man-ch’ing, viisid kunsti läände just Taiwanilt. Nii kinnistuski kuju tai chi.

Seega tai chi’ga tegelejate jaoks ei ole „tai chi“ lihtsalt kirjapilt, vaid side õpetajaga ja traditsiooniga.

Akadeemilises kontekstis kasutatakse aga sagedamini taiji, sest see seostub paremini hiina filosoofilise süsteemiga.

Qi vs Chi ja Dao vs Tao

Kumb variant? Tõsi on see, et kumbki süsteem ei ole “täiuslik tõde”, mõlemad on kompromissid.

Qi vs Chi

Hiina keeles on see häälik midagi “tš” ja “k” vahepealset, millele lisandub tugev õhuvool.

• Pinyin kirjutab selle q-ga (qi). See on süsteemi sees täpne, aga võõras – seda loetakse tihti valesti kui “ki”.
• Vanemas kirjaviisis kirjutati chi. See tundub tuttavam, aga ei näita enam täpselt, mis häälikuga tegu on.

Ehk lihtsustatult: chi on tuttavam, qi on täpsem.

Dao vs Tao

Siin on olukord veidi teistsugune. Hiina keeles ei eristata “d” ja “t” nii nagu eesti keeles, oluline on hoopis see, kas häälik on pehme või tugeva õhuvooluga. Ja see on üks põhjuseid, miks ka Wade ei kasutanud häälikuid d, b, g vaid märkis ülakomade, ehk apostroofidega ära, millal tuleks häälikult, näiteks t, hääldada pehme või tugeva õhuvooluga. See tähendas, et kuni apostroofid olid kasutusel, siis seetõttu, et näiteks sõna “tao” puhul ei kasutatud täht T kohal ülakoma, teadsid kõik, et tegelikult tuleb tähte T hääldada kui tähte D. Nii et nö vanas, Wade-Giles süsteemis kirjutati küll tao, ent tegelikult hääldati seda “dao“

Ning uuem, pinyini kirjaviis juba võtabki siin lihtsuse huvides kasutusele D tähe – seega kirjutab samuti dao.

See on üks hea näide sellest, et Wade-Giles süsteem oli tegelikult foneetiliselt väga täpne, ent erinevate lisamärkide (nagu apostroofid ehk ülakomad) kasutamine oli tülikas, eriti trükistes, mistõttu nende kasutamine hääbus ja seetõttu tänapäeva “nuditud” Wade-Giles kirjaviisis me enam ei tea, et tao tuleks ka siin tegelikult hääldada dao.

Ja muide, see on üks põhjus, miks ma ise, kasutades tai chi terminite puhul Wade Giles süsteemi, kirjutan samas mitte tao, vaid dao, sest see vastab tegelikult väga täpselt nö vanale kirjaviisile hääldamise mõttes.

Eesti kontekst: Mäll, Kaplinski ja “Daodejing”

Eestis on olukord veidi teistsugune kui ingliskeelses maailmas. Tänu Linnart Mällile ja Jaan Kaplinskile juurdus pinyin siin varakult. Seetõttu on eesti keeles tavalisem Daodejing, mitte Tao Te Ching. See annab eesti autorile tegelikult rohkem vabadust kasutada pinyini, ilma et lugeja segadusse satuks.

Kokkuvõte ja soovitused

Wade–Giles’i ja pinyini valik ei ole küsimus “õigest” ja “valest”. See on küsimus kontekstist.

Soovitused:

1. Tavaliselt laiemale publikule, sh tavaliselt pikemaajalised tai chi’ga tegelejad:
   kasuta nö “vanas kirjaviisis”: tai chi chuan, chi kung, tao (või siis õiget hääldust rõhutades erandina siiski dao)
   pigem tänapäeval väldi vorme nagu Tai-Chi või Chi-Kung, sest sidekriips on kohmakas ja suurtähed võivad mõjuda eksitavalt (nagu isikunimi)
2. Analüütiline või akadeemiline tekst või kui lihtsalt märkad, et see kirjaviis on selle publiku juures muutunud valdavaks:
   kasuta pinyini: taijiquan, qigong, dao, Daodejing
3. Esmamainimisel võib kasutada mõlemat:
   Daodejing (Tao Te Ching)
4. Igatahes väldi süsteemide segamist:
   Dao Te Ching
   Taiji Chuan või Tai chi Quan jms

Veidi põhjalikum artikkel samas teemas

Kohale tulid tai chi harjutajad Paidest ja mujaltki, kus aastakümneid võitluskunstidega ja ka tai chiga tegelenud Rein Paluoja on juba aastaid juhendanud klassikalise yang-stiili tai chi’d, eriti Cheng Man-ch’ingi nn lühikest vormi. Kuigi tai chi praktika põhineb taoistlikul maailmavaatel, on selle tekke juures olnud sügavad ajaloolised seosed ka chan-budismiga (millest on võrsunud Jaapani zen-budism), mistõttu Umbusi keskus on oma keskkonnaga suurepärane koht nii tai chi harjutamiseks kui vestlusteks tai chi ajaloost ning mõjust inimese tervisele ja üldisele heaolule. Ja üks huvitav fakt ka: Umbusi budismi keskus asub külas, kust on pärit ka esimene (ja ainus) Eesti soost budistist pühak ja munk, tuntud kui vend Vahindra.

Laager algas laupäeval 4. juulil väikese sissejuhatava tutvustusega, seejärel said soovijad harjutada koos daoyni ja Cheng Man-ch’ing nn lühikest vormi. Toimus ka yang-stiili jian-vormi, ehk sirge mõõga vormi tutvustus ja soovijatele koos harjutamine. Lõunapausi järel ning õhtul olid esitlused ja vestlusringid tai chi ajaloost ning seostest chan-budismiga.

Pühapäeval, 5. juulil sai koos harjutada yang-stiili pika vormi esimest osa ning kuulata esitlusi tai chi mõjust tervisele.

Fotod toimunud laagrist meie FB grupi lehel.

Rohkem infot tai chi kohta võib leida näiteks siit: https://www.facebook.com/groups/taichipaide

Umbusi Budismi Keskusest: https://umbusikeskus.wordpress.com/

Laagri kava oli:

Allpool on ülevaade peamistest teemadest ja järeldustest teosest „The Harvard Medical School Guide to Tai Chi“, mille autor on Harvardi Meditsiinikooli teadlane ja kauaaegne tai chi õpetaja dr Peter M. Wayne.

Tai chi’d peetakse sageli aeglaseks ja rahulikuks liikumiseks, kuid Harvardi Meditsiinikooli juhend näitab selgelt, et tegemist on märksa enamaga. See on terviklik keha–vaimu praktika, mille mõju ulatub füüsilisest tervisest närvisüsteemi, vaimse tasakaalu ja elukvaliteedini. Dr Peter M. Wayne, Harvardi meditsiinidotsent ja kogenud tai chi meister, on loonud silla iidse Hiina tarkuse ja kaasaegse teaduse vahele, pakkudes tõenduspõhist selgitust sellele, miks tai chi toimib.

Raamatu keskne idee on nn kaheksa aktiivse koostisosa raamistik. Selle järgi ei ole tai chi üksainus “harjutus”, vaid mitmekihiline süsteem, kus erinevad elemendid töötavad sünergias. Nende hulka kuuluvad teadvelolek, kavatsus ja visualiseerimine, keha struktuurne integratsioon, aktiivne lõdvestus, jõu ja painduvuse arendamine, loomulik hingamine, sotsiaalne toetus ning kehastatud vaimsus. Just nende koosmõju loob tai chi erakordse tervendava potentsiaali.

Teadusuuringud kinnitavad, et tai chi parandab märkimisväärselt tasakaalu ja liikumiskindlust, vähendades eakatel kukkumiste riski kuni 45%. Samuti aitab see tugevdada alakeha lihaseid ja aeglustada luutiheduse vähenemist, mis on oluline osteoporoosi ennetamisel. Aeglased, sujuvad ja koordineeritud liigutused toetavad liigeste tervist ning aitavad leevendada kroonilist valu, sealhulgas alaseljavalu ja artriiti.

Vaimse tervise seisukohalt toimib tai chi kui liikuv meditatsioon. Regulaarne praktika rahustab närvisüsteemi, vähendab stressi ja ärevust ning parandab und. Uute liikumismustrite õppimine ja tähelepanu hoidmine kehalistel aistingutel treenib aju plastilisust, toetades mälu ja keskendumisvõimet. Teaduslikult on näidatud, et nii füüsiline liikumine kui ka liikumise teadlik ettekujutamine aktiveerivad ajus samu piirkondi – see annab tugeva aluse tai chi klassikalisele põhimõttele, et meel juhib keha.

Oluline osa tai chi mõjust on ka hingamisel ja lõdvestusel. Sügav diafragmaatiline hingamine aktiveerib keha taastavaid mehhanisme ning aitab liikuda pidevast “võitle või põgene” seisundist rahulikuma ja tasakaalukama oleku suunas. Lisaks toetab grupis harjutamine sotsiaalset seotust ja motivatsiooni – tegurid, millel on tõestatud positiivne mõju tervisele.

Kokkuvõttes näitab Harvardi juhend, et tai chi ei ole müstiline ega alternatiivne nähtus, vaid tõsiseltvõetav, teaduspõhine ja terviklik enesehoolduse vorm. See sobib igas vanuses inimestele ning pakub praktilisi vahendeid nii haiguste ennetamiseks kui ka tasakaalukama ja teadlikuma elu elamiseks. Iidne tarkus ja kaasaegne teadus ei vastandu siin teineteisele – nad täiendavad üksteist.

Loe põhjalikumat eestikeelset ülevaadet

(selle artikli või muude materjalide kasutamisel palun viidata alati allikale)

Tai chi chuan (üks kirjavorme ka tàijíquán, sageli ka lihtsalt taiji) on iidne hiina liikumis- ja võitluskunst, mis tänapäeval on tuntud kui rahulik, voolav ja tervist edendav praktikate kogum. Ehkki selle juured on sügaval traditsioonilistes võitluskunstides, keskendub nüüdisaegne tai chi peamiselt sisemise tasakaalu, hingamise, tähelepanu ja keha loomuliku energia ühendamisele. Seda nimetatakse sageli „liikuvaks meditatsiooniks“ — ja mitte ilma põhjuseta.

太一绝句 · Taiyi Jueju

Vesi voolab ümber kivi.
Vari liigub üle maa.
Kes otsib jõudu väljastpoolt,
möödub vaiksest allikast.

Ajalooline taust

Tai chi pärineb Hiina filosoofilisest ja meditsiinilisest traditsioonist, mille keskmes on yin-yang’i tasakaalu mõiste. Yin ja yang tähistavad vastandeid, mis üksteist täiendavad ja koos moodustavad terviku. Just selle harmoonia taastamine ja hoidmine on tai-chi süda ja alus.

Kuigi tai chi tekkis kunagi enesekaitsevormina, kujunes see aja jooksul liikumiskunstiks, kus rõhk ei olnud enam jõulisel vastasseisul, vaid sisemisel tugevusel, teadlikkusel ja keha loomulikul voolavusel. Välisele pehmusele peitub sissepoole suunatud, koondatud jõud — sisemine pingevabadus ja keskme tugevus.

Tai chi olemus: miks see toimib?

Tai chi ühendab aeglased, pehmed ja ühtlased liikumised sügava hingamise ning tähelepanu suunamisega kehasse. See mitte ainult ei tugevda lihaseid ja liigeseid, vaid ka rahustab närvisüsteemi, aidates kaasa parasümpaatilise seisundi aktiveerimisele — seisundile, mida võiks nimetada „rahusta ja taasta“.

Tänapäeva kiirustavas maailmas, kus stressihormoonide tase on kõrge ja tähelepanu on killustunud, pakub tai chi võimalust:

• hingata sügavamalt,
• aeglustada,
• taastada meelerahu,
• parandada keskendumisvõimet,
• maandada pingeid nii kehas kui vaimus.

Tai-chi on seega samaaegselt füüsiline treening, psühholoogiline tasakaalustus ja meelestatuspraktika.

Tervisemõjud

Tai chi tervisehüved on hästi uuritud ja laialt tunnustatud. Regulaarne praktika võib:

• parandada tasakaalu, koordinatsiooni ja kehahoiakut;
• suurendada painduvust ja lihaste vastupidavust;
• vähendada kukkumisriski, eriti vanemaealiste seas;
• vähendada stressi ja ärevust;
• parandada une kvaliteeti ja üldist meeleolu;
• soodustada aeglast, sügavat hingamist ja paremat autonoomse närvisüsteemi tasakaalu.

Tai chi sobib ideaalselt ka neile, kes soovivad kehalist aktiivsust, mis ei koorma üle liigesed ega nõua sportlikku alust.

Stiilid: Chen ja Yang

Tai chi maailm jaguneb mitmeks koolkonnaks, millest kaks kõige mõjukamat on Chen ja Yang.

Chen-stiil

• Vanim ja tehniliselt kõige mitmekesisem.
• Sisaldab nii aeglaseid, voolavaid liigutusi kui ka kiiremaid, jõulisemaid elemente.
• Iseloomulik on „siidiniidikeerutuse“ (silk-reeling) tehnika — pidev spiraalne liikumine läbi kogu keha.
• Sobib neile, kes hindavad traditsiooni, puusade tööd, jõulisi juuretehnikaid ja sisemist tugevust.

Yang-stiil

• Tänapäeval kõige levinum.
• Liigutused on ühtlased, aeglased ja pehmed, rõhk on lõdvestumisel ja harmoonilisel voolamisel.
• Stiil sobib eriti hästi neile, kes soovivad keskenduda tervisele, stressi vähendamisele ja kehalisele tasakaalule.

Mõlemad stiilid toetavad tervist ja heaolu, kuid rõhuasetused on veidi erinevad: Chen võib pakkuda intensiivsemat kehatööd, Yang pehmemat ja meditatiivsemat kogemust.

Millele uustulnukana tähelepanu pöörata?

Tai chi on kättesaadav kõigile — vanusest, soost ja füüsilisest vormist sõltumata. Kuid alguses tasub silmas pidada mõnda põhimõtet, mis muudavad õppimise sujuvamaks ja nauditavamaks.

1. Ole kannatlik

Tai chi ei ole kunst, mida õpitakse kiiresti. Liikumised võivad tunduda lihtsad, kuid nende olemuslik mõistmine võtab aega. Parim viis tai chit õppida on lubada endal olla algaja ja nautida aeglast avastamist.

Aeglus ei ole viga — aeglus on meetod.

2. Ära püüa kõike korraga meelde jätta

Vormid võivad olla pikad ja mitmekesised. On täiesti loomulik, et esimesed tunnid tunduvad segased. Keskendu:

• ühele detailile korraga,
• hingamise rütmile,
• kehahoiaku lõdvestamisele,
• sujuvatele üleminekutele.

Mälestus ja keha tunnetus tulevad aja jooksul.

3. Lõdvestus on olulisem kui pingutus

Lääne treeningkultuur eeldab pingutust; tai chi aga õpetab, et päris jõud sünnib pingevabadusest.

Õpi lõdvestama õlad, pehmendama põlvi, hingama sügavalt ja laskma liigutusel tekkida, mitte seda „toota“.

Just see aitab rahustada närvisüsteemi ja annab tai-chile tervist parandava mõju.

4. Tunne oma raskuskeset

Tai chi tuum on tasakaal. Algaja jaoks on kasulik jälgida:

• millisel jalal parasjagu raskus asub,
• kuidas puusad liikumist juhivad,
• et sammud oleksid pehmed ja kontrollitud,
• et keha liiguks tervikuna, mitte eraldiseisvate osadena.

Tasakaal areneb järjepideva harjutamisega.

5. Küsi, katseta, võrdle

Erinevaid õpetajaid ja stiile on palju — ja see on hea. Leia koht, kus tunned end mugavalt ja toetatult. Küsi julgesti selgitusi ja võta tunnid avatud meelega.

6. Naudi protsessi

Tai chi ei ole tulemussport. See on keha ja meele dialoog.
Kui fookus on kohalolul, mitte perfektsuses, muutub harjutamine kergemaks, stress väheneb ja enesetunne paraneb.

Kokkuvõte

Tai chi on rahulik, aga sügav kunst, mis ühendab kehalise liikumise, hingamise ja teadliku kohalolu. Selle juured on võitluskunstis, kuid tänapäevane tai-chi on ennekõike tervise, tasakaalu ja sisemise rahu praktika.

Erinevad stiilid — eeskätt Chen ja Yang — annavad võimaluse leida just endale sobiv lähenemine. Tai-chi sobib kõigile, olenemata vanusest või füüsilisest vormist, ning kõige olulisemad eeldused on kannatlikkus, järjepidevus ja valmisolek õppida aeglaselt, aga püsivalt.

Tai chi ilu seisneb selles, et mida kauem sa sel teel püsid, seda sügavamaks ja rahuldustpakkuvamaks kogemus muutub.

Paides saab klassikalise yang stiili tai chiga tegeleda esmaspäeviti kell 18-19.30 Wabalinna majas (Pikk 1, keskväljaku ääres). Juhendab aastakümneid karate ja tai chiga tegelenud Rein Paluoja.

Selle artikli või muude materjalide kasutamisel palun alati viidata allikale

Kuna harjutame ise Cheng Man Ching’i loodud Yang stiili lühikest vormi, siis pakume ka ülevaadet tema elust ja panusest tai chi chuan’i arendamisse.

Traditsiooni ja uue aja vahel

Cheng Man Ching (1902–1975) ei olnud lihtsalt üks paljudest idamaiste võitluskunstide õpetajatest; ta oli strateegiline sillaehitaja, kes ühendas vana Hiina sügava müstika ja lääne modernse maailmapildi. Tema sünd ja kasvamine langesid kokku Qingi dünastia lagunemise (1912) ja Hiina vabariigi sünniga. See ajalooline murrang, kus tuhandeaastased traditsioonid põrkusid uue ajastu ebakindlusega, andis Chengile ainulaadse avatuse. Ta mõistis, et ellujäämiseks peab traditsioon kohanduma, mitte jääma suletud ustega templite varju.

Tema autoriteeti kinnitab fakt, mida tai chi-ringkondades sageli ei teata: Cheng Man Ching oli oma õpetaja Yang Chengfu kuulsa vormi ja rakendusi käsitleva raamatu tegelik autor ehk ghostwriter. See positsioon Yang-perekonna siseasjade juures tõestab tema süvitsi minevat ekspertiisi. Teda tunti kui “viie tippsaavutuse meistrit”, kelle andekus avaldus järgmistes valdkondades:

• Meditsiin: Tunnustatud Hiina meditsiini arst.
• Tai Chi: Yang-stiili suurmeister ja lühendatud vormi looja.
• Kalligraafia: Meisterlik pintslitehnika valdamine.
• Luule: Tundlik poeet, kes väljendas taiji filosoofiat värssides.
• Maalikunst: Hiina tušimaali tunnustatud professor.

Cheng Man Chingi taust intellektuaalina ja professorina muutis viisi, kuidas Tai Chi’d õpetati. Ta eemaldas õpetusest liigse esoteerika ja salatsemise, asendades selle loogika ja meditsiinilise põhjendatusega. See akadeemiline selgus viis tema suurima praktilise saavutuseni – tai chi radikaalse lühendamiseni, et muuta see kättesaadavaks kõigile.

Revolutsiooniline 37-liigutusega lühivorm

Tai chi vormi lühendamine ei olnud pelk lihtsustamine, vaid teadlik strateegiline valik. Kui traditsiooniline Yang-stiili pikk vorm koosnes 85 kuni 108 liikumisest ja selle omandamine võttis aastaid, siis Cheng soovis kunsti, mis sobiks kaasaegse inimese elutempoga. Tema loodud 37-liikumisega lühivorm sündis 1938. aastal Kesk-Sõjaväeakadeemias. Selle sõjaväeline algupära on näha juba vormi alguses: esimene asend (jalad koos) peegeldab valvelseisangut (standing to attendance).

“Cheng Man Chingi peamine motiiv vormi lühendamisel oli rahva tervise parandamine. Ta soovis, et tai chi oleks kättesaadav kui tõhus eneseabi- ja tervendusvahend ajal, mil kvaliteetne arstiabi oli defitsiit.”

See muudatus nihutas fookuse pika koreograafia tuimalt meeldejätmiselt liikumise kvaliteedile. Lühem vorm võimaldas õpilastel kiiremini jõuda praktiliste aspektideni, nagu tõukavad käed (push hands) ja mõõgavõitlus. Huvitaval kombel tegi Cheng ka relvade osas karmi valiku, koondades arvukad relvavormid vaid ühele – mõõgale. Tema jaoks oli oluline sisu, mitte vormide hulk.

Tehnilised uuendused ja “Kauni daami käsi”

Cheng Man Chingi lähenemine asenditele põhines tema süvitsi minevatel teadmistel Hiina meditsiinist. Ta ei vaadanud liigutusi ainult võitluse, vaid anatoomia ja energia voolamise seisukohast.

Kõige olulisemad uuendused olid järgmised:

• “Kauni daami käsi” (Fair Lady’s Hand): Erinevalt traditsioonilisest Yang-stiilist, kus ranne on sageli murtud nurga all, nõudis Cheng sirget rannet. See anatoomiline detail võimaldab jõul takistamatult voolata sõrmeotsteni. “Murtud” ranne takistab energia liikumist ja viib toore lükkamiseni (coarse shoving), samas kui sirge ranne arendab vajalikku elastsust (elasticity).
• Vertikaalne rüht: Kui traditsiooniline Yang-stiil lubab kerget ettekallutust, siis Chengi süsteem nõuab rangelt vertikaalset selgroogu. See on teadlik meditsiiniline väljakutse: vertikaalsus nõuab jalgadelt, puusadelt ja nimmepiirkonnalt täpsemat koostööd, mis pikas perspektiivis tugevdab keha süvastabiilsust.
• Kõrgem asend: Ta loobus ebaloomulikult madalatest asenditest, eelistades rühti, mis soodustab lõdvestumist ja energia säästmist.

Need muudatused teenisid üht eesmärki: maksimaalset järeleandmist (yield). Sirge ranne ja vertikaalne selg on efektiivsemad jõu ülekandmiseks ilma toore lihasjõuta, muutes keha vastuvõtlikuks ja samal ajal „purustamatuks“.

Õpetamisfilosoofia: “Ma ei ole guru”

1960ndate New Yorgis ümbritsesid Chengi lillelapsed ja vaimsete otsijate hordid, kes soovisid endale müstilist gurut. Cheng lükkas selle rolli otsustavalt tagasi. Ta keeldus andmast vastuseid õpilaste eluolmelistele küsimustele, nõudes neilt iseseisvust. Tema meetod oli lihtne: “Tee nii nagu mina teen, mitte nii nagu ma ütlen.”

Ta demüstifitseeris ka sellised kontseptsioonid nagu Dantian (keha energiakeskus). Chengi jaoks ei olnud see spirituaalne kingitus, vaid reaalne füüsiline objekt, mida ta seostas anatoomiliselt suure rasvikuga (omentum majus). Ta oli veendunud, et kui kogenud praktiku kõht pärast surma lahti lõigata, on seal näha füüsiline “tasku”, mis on treeningu käigus arenenud. See on puhas spordimeditsiin, mitte esoteerika – sarnast rasviku arengut on täheldatud ka kaasaegsetel tippsportlastel.

Selline lähenemine pani vastutuse õpilasele. Tema põhimõte “investeerimine kaotusesse” (investing in loss) ei tähendanud lihtsalt allaandmist, vaid teadlikku egost loobumist. Ainult loobudes soovist võita ja särada, saab saavutada tõelise pehmuse ja vaimse selguse.

Tai Chi kui “õhus ujumine” ja pärand läänes

Lääne õpilased küsisid Chengi käest sageli muigamisi, kas Tai Chi-meistrid oskavad ka lennata. Cheng vastas sellele oma kuulsa metafooriga: Tai Chi ei ole lendamine, vaid “ujumine õhus”. See tähendab õhu takistuse ja tiheduse tunnetamist nii, nagu me tunneme vee takistust ujudes. See kerguse ja tiheduse paradoks on tema süsteemi tuum – keha muutub kergemaks, sest ta “toetub” teda ümbritsevale õhule.

Kui Cheng 1964. aastal New Yorki saabus, tõi ta kaasa praktilise ja toimiva süsteemi, mis võeti soojalt vastu:

1. Lühivormi efektiivsus: See sobis lääne inimese elutempoga, kes soovis tulemusi ilma aastakümnete pikkuse ooteajata.
2. Relvade lihtsus: Fookus ainult mõõgale kui kõige üllamale ja terviklikumale relvavormile.
3. Tervis ja teadus: Tema meditsiinilised põhjendused sobisid kokku areneva osteopaatia ja spordimeditsiiniga.

Tema pärand elab täna sadades koolides üle maailma. Huvitaval kombel ühtivad paljud tema vertikaalse rühi ja liigeste joondumise põhimõtted kaasaegse biomehaanika teadmistega, tõestades, et ta oli oma ajast ees.

Kokkuvõte: Cheng Man Chingi kestev mõju

Cheng Man Chingi suurim teene oli tai chi demüstifitseerimine. Ta võttis iidse süsteemi ja muutis selle universaalseks enesearengu tööriistaks. Tema jaoks ei olnud tai chi prožektorite valgusvihus säramine, vaid “vaimu sepistamine” (forging of the spirit). See on pidev sisemine töö, kus harjutamine ise on olulisem kui “heaks saamine”.

Peamised õppetunnid Cheng Man Chingilt:

• Pidev vaimu sepistamine: tai chi on distsipliin, mis arendab iseloomu tugevust ja vastupidavust läbi pehmuse.
• Kaotusesse investeerimine: ego kõrvaleheitmine on ainus tee tõelise meisterlikkuseni.
• Isiklik vastutus: sinu tervis ja areng on sinu enda kätes; õpetaja on vaid peegel ja teejuht.
• Loomulikkus ja teadus: igal liigutusel on anatoomiline põhjus, tõeline tai chi järgib loodusseadusi, mitte müstilisi fantaasiaid.

Cheng Man Ching ei soovinud jätta endast maha religioosset kultust, vaid terveid ja iseseisvaid inimesi. Tema elu on tõestus sellest, et olles juurtega süvitsi traditsioonis, on võimalik ehitada sildu, mis ulatuvad kaugele tulevikku.

Esitlus Cheng Man Ching’i kohta

Filmilõik lühikese vormi sooritamisest Cheng Man Ching’i poolt

Selle artikli või muude materjalide kasutamisel palun alati viidata allikale