Võibolla oled märganud, et mõned harjutavad tai chid, mõned Tai-Chid ja mõned Taijid. Miks kirjutatakse kord tai chi ja kord taiji? Kas Tao ja Dao tähendavad sama või midagi erinevat? Need on kirjaviisi küsimused aga natuke peegeldab see ka erinevaid viise hiina keelt ja mõtteviisi mõista. Seepärast vaataks nüüd kahte peamist “translitereerimise” süsteemi, millest need kirjapildid sõltuvad – Wade–Giles’i ja pinyini – ning seda, miks need erinevused üldse olulised on.

Oluline: õiged on tegelikult nii tai chi chuan kui taijiquan, aga loe altpoolt lähemalt.

Sissejuhatus

Mis on transliteratsioon? See ei ole lihtsalt märkide tehniline asendamine, vaid palju enamat. Tegelikult on see sild kahe väga erineva süsteemi vahel. Kui logograafiline hiina kiri kohtub foneetilise ladina tähestikuga, ei teki neutraalset “tõlget”, vaid paratamatult tõlgendus.

Hiina märkide ladina tähestikku panemine on alati olnud seotud ühe põhilise küsimusega: kas me kirjutame üles selle, mida kuuleb välismaalase kõrv, või püüame tabada keele enda sisemist loogikat?

Varajane kontaktperiood 16.–18. sajandil oli sisuliselt katsetamise aeg. Misjonärid nagu Matteo Ricci ja kaupmehed panid hiina sõnu kirja nii, nagu nad neid kuulsid – oma emakeele õigekirja järgi.

Tulemuseks oli suur segadus: sama nimi võis esineda kujul Pekin, Pequin või Peking, kirjapilt sõltus kirjutaja päritolust (itaalia, prantsuse, portugali jne) ning sageli lähtuti ka erinevatest murretest (nt Nanjing vs Kanton).

See periood näitas selgelt, et vaja on ühtset ja järjekindlat süsteemi.

Wade–Giles süsteem

19. sajandil muutus hiina keel Briti impeeriumi jaoks praktiliselt oluliseks. Diplomaatia ja kaubandus vajasid ühtset viisi, kuidas keelt kirja panna.

Siin tuli mängu Thomas Wade, kes lõi süsteemi praktilisest vajadusest – tal oli vaja õpetada hiina keelt ametnikele. Hiljem arendas seda edasi Herbert Giles, kelle 1892. aasta sõnaraamat muutis selle süsteemi akadeemiliseks standardiks peaaegu sajandiks.

Wade–Giles peegeldab selgelt “välisvaatleja pilku”. See on loodud selleks, et eurooplane saaks hiina keelt mõista ja kasutada.

Selle tugevus on täpsus, eriti aspiratsiooni ehk õhuvoolu märkimisel (näiteks p vs p’).

Kuigi see tundub kohmakas, on see tegelikult üsna täpne viis kirjeldada hiina keele helisid.

Pinyini esiletõus: rahvuslik projekt

1950ndatel toimus suur muutus. Zhou Youguang juhtimisel loodi pinyin – süsteem, mis ei olnud enam välisvaatleja tööriist, vaid Hiina enda projekt.

Eesmärk oli parandada kirjaoskust, ühtlustada standardkeel, luua süsteem, mida on lihtne õpetada ja kasutada. Pinyin on teadlikult disainitud, et oleks lihtne kirjutada, sobiv masinatele ning süsteemne ja järjekindel. Seetõttu tundub muide pinyinis ka klaviatuuril kirjutamine kuidagi loomulikum kui „vanas kirjaviisis“ (vrdl tai chi chuan ja taijiquan võichi kung ja qigong).

1970.–80. aastatel hakkasid ÜRO ja teised institutsioonid pinyini kasutama. See tähendas suurt muutust, näiteks Peking – Beijing või Canton – Guangzhou.

See ei olnud ainult nimevahetus, vaid märk sellest, et Hiina hakkas ise määrama, kuidas tema keelt maailmas kirjutatakse.

Tai-chi vs Taiji

Praktikas, eriti võitluskunstides, muutub kirjaviis sageli identiteediküsimuseks.

Siin tuleb teha oluline vahe:

• tai chi – lääne kultuuris juurdunud sõna
• taiji – pinyini järgi transliteratsioon

Oluline roll on siin Taiwanil. Pärast 1949. aastat säilitas Taiwan vanema kirjaviisi, samal ajal kui Mandri-Hiina liikus pinyini suunas. Paljud õpetajad, nagu Cheng Man-ch’ing, viisid kunsti läände just Taiwanilt. Nii kinnistuski kuju tai chi.

Seega tai chi’ga tegelejate jaoks ei ole „tai chi“ lihtsalt kirjapilt, vaid side õpetajaga ja traditsiooniga.

Akadeemilises kontekstis kasutatakse aga sagedamini taiji, sest see seostub paremini hiina filosoofilise süsteemiga.

Qi vs Chi ja Dao vs Tao

Kumb variant? Tõsi on see, et kumbki süsteem ei ole “täiuslik tõde”, mõlemad on kompromissid.

Qi vs Chi

Hiina keeles on see häälik midagi “tš” ja “k” vahepealset, millele lisandub tugev õhuvool.

• Pinyin kirjutab selle q-ga (qi). See on süsteemi sees täpne, aga võõras – seda loetakse tihti valesti kui “ki”.
• Vanemas kirjaviisis kirjutati chi. See tundub tuttavam, aga ei näita enam täpselt, mis häälikuga tegu on.

Ehk lihtsustatult: chi on tuttavam, qi on täpsem.

Dao vs Tao

Siin on olukord veidi teistsugune. Hiina keeles ei eristata “d” ja “t” nii nagu eesti keeles, oluline on hoopis see, kas häälik on pehme või tugeva õhuvooluga. Ja see on üks põhjuseid, miks ka Wade ei kasutanud häälikuid d, b, g vaid märkis ülakomade, ehk apostroofidega ära, millal tuleks häälikult, näiteks t, hääldada pehme või tugeva õhuvooluga. See tähendas, et kuni apostroofid olid kasutusel, siis seetõttu, et näiteks sõna “tao” puhul ei kasutatud täht T kohal ülakoma, teadsid kõik, et tegelikult tuleb tähte T hääldada kui tähte D. Nii et nö vanas, Wade-Giles süsteemis kirjutati küll tao, ent tegelikult hääldati seda “dao“

Ning uuem, pinyini kirjaviis juba võtabki siin lihtsuse huvides kasutusele D tähe – seega kirjutab samuti dao.

See on üks hea näide sellest, et Wade-Giles süsteem oli tegelikult foneetiliselt väga täpne, ent erinevate lisamärkide (nagu apostroofid ehk ülakomad) kasutamine oli tülikas, eriti trükistes, mistõttu nende kasutamine hääbus ja seetõttu tänapäeva “nuditud” Wade-Giles kirjaviisis me enam ei tea, et tao tuleks ka siin tegelikult hääldada dao.

Ja muide, see on üks põhjus, miks ma ise, kasutades tai chi terminite puhul Wade Giles süsteemi, kirjutan samas mitte tao, vaid dao, sest see vastab tegelikult väga täpselt nö vanale kirjaviisile hääldamise mõttes.

Eesti kontekst: Mäll, Kaplinski ja “Daodejing”

Eestis on olukord veidi teistsugune kui ingliskeelses maailmas. Tänu Linnart Mällile ja Jaan Kaplinskile juurdus pinyin siin varakult. Seetõttu on eesti keeles tavalisem Daodejing, mitte Tao Te Ching. See annab eesti autorile tegelikult rohkem vabadust kasutada pinyini, ilma et lugeja segadusse satuks.

Kokkuvõte ja soovitused

Wade–Giles’i ja pinyini valik ei ole küsimus “õigest” ja “valest”. See on küsimus kontekstist.

Soovitused:

1. Tavaliselt laiemale publikule, sh tavaliselt pikemaajalised tai chi’ga tegelejad:
   kasuta nö “vanas kirjaviisis”: tai chi chuan, chi kung, tao (või siis õiget hääldust rõhutades erandina siiski dao)
   pigem tänapäeval väldi vorme nagu Tai-Chi või Chi-Kung, sest sidekriip on kohmakas ja suurtähed võivad mõjuda eksitavalt (nagu isikunimi)
2. Analüütiline või akadeemiline tekst või kui lihtsalt märkad, et see kirjaviis on selle publiku juures muutunud valdavaks:
   kasuta pinyini: taijiquan, qigong, dao, Daodejing
3. Esmamainimisel võib kasutada mõlemat:
   Daodejing (Tao Te Ching)
4. Igatahes väldi süsteemide segamist:
   Dao Te Ching
   Taiji Chuan või Tai chi Quan jms

Veidi põhjalikum artikkel samas teemas