Sissejuhatus

Tai chi relvavormidest on sirge mõõga (jian) kõrval kõige olulisem kõver ühe teraga mõõk, mida hiina keeles nimetatakse dao (刀).

Sõna dao hääldatakse ligikaudu „dao“. Esimene häälik on pehme „d“ ning sõna riimub eestikeelse sõnaga laul. Seda ei tohiks segi ajada vana Wade-Giles’i kirjaviisiga Tao, millega märgiti sama hääldust samamoodi kõlavale aga teise tähendusega sõnale Dao (道).

Oluline on mõista, et tai chi dao ei ole omaette mõõgatüüp. Tai chi kasutab vana Hiina ühe teraga mõõka, mille ajalugu ulatub enam kui kahe ja poole tuhande aasta taha.

Tai chi ei loonud uut relva, vaid kujundas sellele relvale iseloomuliku liikumis- ja kasutusviisi.

Peamised omadused

Tera ehitus: Kergelt kaardus ühe teraga mõõk. Selg on tömp, lõikeserv ainult ühel küljel.

Mõõtmed: Traditsioonilise dao tera pikkus jääb tavaliselt 65–80 cm vahele. Kaal on enamasti 900–1200 grammi, sõltuvalt tüübist.

Dünaamika: Raskuskese paikneb võõreldes tai chi sirge mõõga, ehk jianiga käepidemest kaugemal, lähemal mõõga otsale, mistõttu tera tekitab suurema inertsi ning aitab kaasa tugevatele raiuvatele liigutustele.

Kasutus: Dao on mõeldud peamiselt raiumiseks, lõikamiseks ja läbivateks löökideks. Torkeid kasutatakse samuti, kuid need ei ole relva peamine tugevus.

Mida tähendab nimi dao?

Hiina märk 刀 tähendab lihtsalt ühe teraga mõõka või saablit.

Hiina kultuuris kujunes sellest jiani loomulik vastand.

Dao sümboliseeris jõudu, otsustavust, praktilisust, lahingukogemust, sõdurit.

Kui jiani hakati nimetama “härrasmehe relvaks”, siis dao oli sajandeid sõduri relv.

See ei tähenda, et dao oleks olnud vähem hinnatud, vastupidi,  Hiina armeedes oli just dao kõige praktilisem ja kõige enam kasutatud mõõgatüüp.

Kui vana on dao?

Dao on peaaegu sama vana kui jian.

Esimesed ühe teraga pronksmõõgad ilmusid Lääne Zhou dünastia lõpus umbes 9.–8. sajandil e.m.a.

Kevade ja Sügise perioodil (770–476 e.m.a.) kasutati nii dao’d kui jiani kõrvuti.

Sõdivate Riikide ajal (475–221 e.m.a.) muutusid mõlemad relvad üha täiuslikumaks.

Qini ja Hani dünastia ajal hakkas pronksi asendama teras.

Sellest ajast alates muutus dao Hiina sõjaväes üha olulisemaks.

Tangi dünastia ajaks oli sellest saanud sõjaväe peamine külmrelv.

Kuidas dao ajas muutus?

Dao ei olnud läbi ajaloo muutumatu.

Pronksiaeg (u 9.–3. saj eKr; Zhou ja Sõdivate Riikide periood):

suhteliselt sirge tera, tagasihoidlik kõverus, pronksist valmistatud.

Hani periood (206 eKr – 220 pKr):

terasmõõgad, pikemad terad, tugevam konstruktsioon.

Tangi periood (618–907):

dao muutus sõjaväe peamiseks mõõgaks, eriti populaarne ratsaväes.

Songi, Yuani ja Mingi perioodid (960–1644):

suurenes tera kõverus, kujunesid välja mitmed eri tüüpi dao’d, arenesid spetsiaalsed sõjalised mõõgad.

Qingi periood (1644–1912):

kujunes välja selline dao, mis sarnaneb kõige rohkem tänapäeva traditsioonilises tai chis kasutatavale mõõgale.

Tüüpiliselt:

• tera umbes 70–80 cm,
• kaal umbes 900–1100 grammi,
• mõõdukas kõverus,
• hea tasakaal.

Just sellise mõõga pärand jõudis  tai chi Yangi koolkonda.

Kuulsad ajaloolised dao’d

Erinevalt jianist ei ole dao’l ühteainsat kuulsat “rahvuslikku mõõka”, nagu seda on Yue kuninga Goujiani mõõk.

Kuulsaks said pigem erinevad mõõgatüübid.

Näiteks:

Yanmao dao (“hanesule mõõk”)

Üks tasakaalukamaid dao vorme.

Ühendas torkamise ja raiumise omadused.

Liuyedao (“pajulehe mõõk”)

Kõige levinum sõjaväemõõk Mingi ja Qingi dünastia ajal.

Just see on tänapäeva tai chi dao suurim ajalooline eeskuju.

Jian ja dao

Kui vaadata Hiina sõjaajalugu, siis oli dao palju tavalisem lahingurelv.

See sobis: jalaväele, ratsaväele, tugevateks löökideks, massilahinguteks.

Jian jäi üha enam ohvitseridele, ihukaitsjatele, õpetlastele, võitluskunstide meistritele.

Paradoksaalselt on aga just jian saanud lääneriikides tai chi kõige tuntumaks relvaks.

Hiinas õpetati läbi sajandite sageli kõigepealt dao’d ning alles hiljem jiani.

Miks sobib dao nii hästi tai chiga?

Esmapilgul võib dao tunduda jõuline relv.

Praktikas õpetab ta aga hoopis midagi muud.

Dao ei tööta hästi ainult käega vehkides.

Tema raskem tera sunnib kasutama jalgu, puusi, kere pöörlemist, kogu keha ühendust.

Kui keha ei liigu tervikuna, muutub dao raskeks.

Kui keha liigub ühtselt, hakkab ka raske tera liikuma peaaegu pingutuseta.

Selles mõttes õpetab dao kogu keha kasutamist isegi paremini kui jian.

Ajalooline dao ja sportlik wushu-dao

Ka dao puhul näeb tänapäeval sageli väga õhukesi ja painduvaid võistlusmõõku.

Need kujunesid välja 20. sajandi teisel poolel kaasaegse wushu jaoks.

Nende eesmärk on suurem kiirus, efektsem liikumine, iseloomulik metallikõla, visuaalne mulje.

Traditsiooniline dao on hoopis teistsugune. Tema tera on jäigem, raskem ja tasakaalukam.

Tai chi koolkonnad kasutavad peaaegu alati just sellist ajaloolisele relvale lähedast mõõka.

Tutid ja käepideme paelad

Erinevalt jianist ei kuulu pikk mõõgatutt dao juurde. Paljudel dao’del on hoopis lühike nöör, nahkrihm, randmepael.

See võimaldab relva kindlamalt käes hoida ega lase sellel võitluses käest libiseda.

Tai chi harjutamisel kasutatakse mõnikord dekoratiivseid tutte, kuid ajalooliselt olid need dao puhul palju haruldasemad kui jiani juures.

Tai chi daovormi algusasend

Erinevalt jianist ei ole dao vormides välja kujunenud ühtset mõõgatervituse traditsiooni.

Enamik Yangi koolkondi alustab daovormi lihtsalt rahulikust valmisasendist.

Dao hoitakse vormi alguses tavaliselt vasakus käes keha kõrval, seejärel on mõõk vormi ajal paremas käes.

Liikumine algab kogu keha ühendamisega, mitte relva demonstreerimisega. See peegeldab dao praktilist ja sõjalisemat päritolu.

Kokkuvõte

Tai chi dao on palju enamat kui lihtsalt relv.

Ta ühendab endas enam kui kahe tuhande aasta pikkuse sõjalise ajaloo, Hiina kõrgetasemelise metallurgia ja tai chi sisemised põhimõtted.

Kui jian õpetab täpsust, peenust ja kavatsuse selgust, siis dao õpetab kogu keha ühtset jõudu, katkematut liikumist ja loomulikku voolamist.

Ta ei premeeri üksnes jõudu, vaid näitab ausalt, kas keha liigub tervikuna või ainult käed töötavad.

Seepärast ei ole dao tai chis lihtsalt relv. Ta on õpetaja, kes aitab mõista, kuidas kogu keha saab liikuda ühe ühendatud tervikuna.

Sissejuhatus

Tai chi relvavormidest on kõige tuntum sirge kahe teraga mõõk, mida hiina keeles nimetatakse jian (剑 lihtsustatud hiina kirjas, 劍 traditsioonilises kirjas).

Sõna jian hääldatakse ligikaudu “džien”. Alguses olev j ei kõla nagu eesti “j”, vaid meenutab pehmet “dž”-i, mis on moodustatud keelega suulae lähedal. Lõpus olev -an kõlab pigem “en” kui “an”. Seega on eestikeelsele kõrvale kõige loomulikum hääldus džien.

Kuna hiina keel on toonikeel, määrab häälduse kõrgus tähenduse. Mõõka tähistav sõna on jiàn (neljas toon). See tähendab, et hääldus on lühike, järsk ja langeva tooniga – justkui ütleksid seda resoluutselt või käsutavalt (ülevalt alla).

Kui hääldada seda kiiresti ja järsult nagu “tšjen!” või “džien” (langeva häälega), on see hiina keelele juba väga lähedal

Oluline on mõista, et tai chi jian ei ole omaette mõõgatüüp. Tai chi kasutab vana Hiina sirget mõõka, mille ajalugu ulatub ligi kolme aastatuhande taha. Tai chi ei loonud uut relva, vaid kujundas välja sellele relvale iseloomuliku liikumis- ja kasutusviisi.

Peamised omadused

Tera ehitus: Täiesti sirge ja kaheteraline, kusjuures mõlemad teraservad on täpselt ühepikkused.

Mõõtmed: Klassikalise võitlusmõõga pikkus jääb vahemikku 70–75 cm, kuid esineb ka pikemaid variante. Kaalub tavaliselt 800–900 grammi.

Dünaamika: Mõõga raskuskese asub käepideme lähedal, mis võimaldab teha kiireid, sujuvaid ja ringjaid liigutusi.

Kasutus: Erinevalt kaardus ühepoolse teraga dō (dao)-mõõgast, mida kasutatakse raiumiseks, on jian mõeldud peamiselt täpseks torkamiseks ja „viilavateks“ lõigeteks.

Mida tähendab nimi jian?

Hiina märk 剑 (劍) tähendab lihtsalt sirget kahe teraga mõõka.

See eristab seda sõnast dao (刀), mis tähendab ühe teraga mõõka või saablit.

Sellest kujunes Hiina kultuuris omamoodi vastandpaar.

Jian sümboliseeris:

• täpsust,
• vaoshoitust,
• elegantsi,
• sisemist kontrolli,
• õpetlase ideaalset enesevalitsemist.

Dao seevastu seostus:

• sõduriga,
• lahinguväljaga,
• tugevate löökidega,
• praktilise sõjapidamisega.

Seetõttu hakati jiani juba sajandeid tagasi nimetama “härrasmehe relvaks” (君子之器 – junzi zhi qi).

See nimetus ei viidanud mitte relva kallidusele, vaid sellele, et selle kasutamine nõudis suurt täpsust, rahulikku meelt ja enesekontrolli.

Kui vana on jian?

Esimesed teadaolevad jianid ilmusid Lääne Zhou dünastia lõpus umbes 8.–7. sajandil eKr. Need mõõgad olid pronksist.

Kevade ja Sügise perioodil (770–476 eKr) muutus jian juba oluliseks sõjarelvaks.

Sõdivate Riikide ajal (475–221 eKr) saavutas pronksmetallurgia erakordselt kõrge taseme ning valmistati suurepärase tasakaaluga pikki mõõku.

Qini ja Hani dünastia ajal hakkas pronksi asendama teras.

Sellest ajast pärineb juba enamik mõõga põhiomadusi, mida tunneme tänapäeval.

Kuulsaim säilinud mõõk

Kõige tuntum ajalooline jian on Yue kuninga Goujiani isiklik mõõk.

See valmistati umbes 5. sajandil eKr. ja avastati 1965. aastal veekindlast hauakambrist.

Arheoloogid olid hämmastunud.

Rohkem kui kahe tuhande aasta vanune mõõk oli peaaegu roostevaba, erakordselt terav ja suurepäraselt säilinud.

See leid näitab, kui kõrgel tasemel oli Hiina metallurgia juba antiikajal.

Kuidas jian ajas muutus?

Jian ei olnud läbi ajaloo muutumatu.

Pronksiaeg:

• suhteliselt lai tera,
• lühike käepide,
• raskem konstruktsioon.

Hani periood:

• terasmõõgad,
• pikem tera,
• parem tasakaal.

Tangi periood:

Jian hakkas tasapisi taanduma sõjaväe põhirelvana.

Song ja Ming perioodid:

Mõõgad muutusid:

• kergemaks,
• elegantsemaks,
• kiiremaks,
• sobivamaks täpseks torkamiseks.

Qingi periood:

Qingi dünastia jian sarnaneb kõige rohkem sellele, mida kasutatakse tänapäeva traditsioonilises tai chis.

Tüüpiliselt:

• tera umbes 70–80 cm,
• kaal ligikaudu 700–900 grammi,
• väga hea tasakaal.

Just sellise mõõga pärand jõudis Yangi ja hiljem Cheng Man-ch’ingi õpetusse.

Jian ja dao

Kui vaadata Hiina sõjaajalugu, siis oli dao palju tavalisem lahingurelv.

See sobis ratsaväele, tugevateks löökideks ja massilahinguteks.

Jian jäi üha enam ohvitseridele, ihukaitsjatele, õpetlastele ja võitluskunstide meistritele.

Paradoksaalselt on aga just jianist saanud tai chi kõige tuntum relv.

Selle põhjuseks ei olnud ainult tehnilised omadused.

Sama oluline oli selle kultuuriline tähendus.

Tai chi ei kujunenud pelgalt sõjaliseks süsteemiks, vaid ka enesekultiveerimise kunstiks.

Just selles maailmas sobitus jian ideaalselt õpetlase ja daoistliku enesearenduse ideaaliga.

Miks sobib jian nii hästi tai chiga?

Jian ei andesta jõuga vehkimist.

Kui keha ei ole ühendatud, tasakaalus ja lõdvestunud, siis hakkab mõõga ots kohe “ujuma”.

See teeb jianist suurepärase õpetaja.

Ta võimendab iga väikese vea.

Seetõttu õpetatakse jiani tavaliselt alles siis, kui käevormi põhimõtted on juba omandatud.

Ajalooline jian ja sportlik wushu-jian

Tänapäeval näeb sageli väga painduvaid mõõku, mille tera kiire liigutuse lõpus tugevalt võbeleb.

See ei ole ajalooline mõõk. Selline relv kujunes välja alles 20. sajandi teisel poolel kaasaegse võistlusliku wushu jaoks.

Selle eesmärk on muuta liikumine visuaalselt efektsemaks, võimaldada suuremat kiirust ja tekitada iseloomulikku metallikõla ja tera võnkumist.

Traditsiooniline jian on hoopis teistsugune.

Tema tera on jäik, kuid elastne, piisavalt painduv, et mitte murduda, mitte aga silmanähtavalt vetruv.

Kui tänapäevane wushu-jian meenutab mõnikord peaaegu piitsa, siis ajalooline jian oli tõeline lahingurelv.

Seetõttu kasutavad enamik traditsioonilisi tai chi koolkondi endiselt suhteliselt jäika mõõka.

Mõõgatutt – 剑穗 (jiànsuì)

Mõõga käepideme küljes olevat tutti nimetatakse hiina keeles:

剑穗 (jiànsuì).

Sõna tähendab sõna-sõnalt “mõõgatutt”.

Sageli peetakse tutti pelgalt kaunistuseks.

Praktikas see nii ei ole.

Kuigi tutt on kerge, asub ta käepideme kõige kaugemas otsas ning mõjutab mõõga dünaamikat.

Kui kasutada tutti ainult demonstratsioonidel, ilmneb kiiresti, et mõõga tunnetus muutub.

Tutt mõjutab:

• inertsust,
• pidurdamist,
• randme tööd,
• mõõga peatamise pehmust.

Seetõttu kasutavad mõned õpetajad tutti isegi tagasisidevahendina.

Kui liikumine on järsk, hakkab tutt tugevasti võbelema.

Kui keha liigub ühtse tervikuna, järgneb ka tutt rahulikult mõõga liikumisele.

Seetõttu ei ole tutt küll kohustuslik, kuid kindlasti ei ole ta ka pelgalt dekoratsioon.

Paljud traditsioonilised õpetajad harjutavad igapäevaselt ilma tutita ning kasutavad seda ainult demonstratsioonidel. Teised jätavad selle kogu aeg mõõga külge. Mõlemad lähenemised on traditsioonis olemas.

Kuidas jiani kanti?

Ajalooliselt kanti jiani peaaegu alati tupes.

Tupp kinnitati tavaliselt vöö külge, enamasti vasakule puusale, nii et mõõga sai parema käega kiiresti välja tõmmata.

Paljast tera ei kantud tavaliselt käes.

See oleks olnud ebapraktiline, ohtlik ning kultuuriliselt üsna agressiivne žest.

Kallihinnalisi mõõku hoiti lisaks tupes ka siidist või riidest ümbristes ning puidust kastides.

Tai chi mõõgavormi algusasend

Siin tuleb teha oluline vahe.

Paljudes Hiina mõõgakoolides alustatakse harjutust ametliku mõõgatervitusega (剑礼 – jiànlǐ).

Seal:

• vasak käsi hoiab mõõka,
• parem käsi moodustab nn mõõgasõrmed (剑指 – jiànzhǐ),
• käed ristuvad keha ees.

Selline tervitus on eelkõige etikett – austus õpetaja, partneri ja relva vastu.

Cheng Man-ch’ingi eripära

Cheng Man-ch’ingi mõõgavormis seda klassikalist ristatud kätega tervitust ei näe.

Tema vorm algab teisiti. Vaata järgnevalt viidatud videost täpsemalt:

Mõõk on esmalt vasaku käsivarre ees. Mõõka hoitakse käes nagu vormis kombeks: mõõga käepidemest, mõõgakaitse alt hoiavad kinni pöial, sõrmusesõrm ja väike sõrm ning nimetissõrm ja keskmine sõrm on sirutatud käepideme peale.

Teine käsi moodustab küll mõõgasõrmed, kuid käsi ei ristu mõõgaga, vaid on sirgelt parema külje kõrval.

Seejärel teevad mõlemad käed eest kaare, sh liigub mõõk suure pehme kaarega käsivarre taha, sõrmed on ümber mõõga käepideme kogu aeg samas asendis ning alles sellest algab kogu vorm.

See on väga iseloomulik Cheng Man-ch’ingi õpetamisstiilile.

Ta eemaldas oma käevormist palju liigset rituaali ning keskendus sellele, mida pidas sisuliseks.

Seetõttu võib tema mõõgavormi algust vaadata mitte kui tervitust, vaid kui vormi esimest liikumist.

Selles liigutuses:

• avaneb rind,
• pikeneb selgroog,
• lõdvestuvad õlad,
• keha ühendub maaga.

Liikumine ei katkesta voolu, vaid sünnib loomulikult rahulikust seismisest.

See sobib hästi Cheng Man-ch’ingi üldise õpetamisfilosoofiaga.

*Märkus: Tihti alustatakse siiski Tai Chi Jiani vormi selliselt, et mõõk on kohe algusest peale vasaku käsivarre taga (vaata järgmist peatükki).

Mõõgasõrmed – 剑指 (jiànzhǐ)

Vasaku käe kaks sirutatud sõrme ei ole juhuslik detail.

Neid nimetatakse hiina keeles:

剑指 (jiànzhǐ) – “mõõgasõrmed”.

Traditsioonis on neile antud mitmeid seletusi.

Need võivad:

• juhtida yi’d ehk kavatsust;
• tasakaalustada parema käe tegevust;
• sümboliseerida yin’i ja yang’i;
• aidata säilitada kogu keha ühendust.

Seetõttu kasutatakse neid peaaegu kõigis traditsioonilistes mõõgavormides.

Mõõga hoidmine vormi alustades: kaks sõrme katavad käepidet.

Sama vaade küljepealt: teised sõrmed on ümber käepideme, mõõk on käeselja vastas

Kokkuvõte

Tai chi jian on palju enamat kui lihtsalt relv.

Ta ühendab endas:

• ligi kolme tuhande aasta pikkuse ajaloo;
• Hiina kõrgetasemelise metallurgia;
• õpetlaste ja daoistide kultuurilise pärandi;
• võitluskunsti praktilisuse;
• ning tai chi sisemised põhimõtted.

Võib-olla just seepärast on jian jäänud läbi sajandite “härrasmehe relvaks”. Ta ei premeeri toorest jõudu ega kiirust, vaid õpetab seda, mis on ka tai chi keskmes: rahulikku meelt, täpset kavatsust, kogu keha ühendust ja võimet lasta liikumisel sündida pingutuseta.

Mõõga ots näitab ausalt välja selle, mida keha tegelikult teeb – ja selles mõttes on jian ühtaegu relv, õpetaja ja peegel.

Võibolla oled märganud, et mõned harjutavad tai chid, mõned Tai-Chid ja mõned Taijid. Miks kirjutatakse kord tai chi ja kord taiji? Kas Tao ja Dao tähendavad sama või midagi erinevat? Need on kirjaviisi küsimused aga natuke peegeldab see ka erinevaid viise hiina keelt ja mõtteviisi mõista. Seepärast vaataks nüüd kahte peamist “translitereerimise” süsteemi, millest need kirjapildid sõltuvad – Wade–Giles’i ja pinyini – ning seda, miks need erinevused üldse olulised on.

Oluline: õiged on tegelikult nii tai chi chuan kui taijiquan, aga loe altpoolt lähemalt.

Sissejuhatus

Mis on transliteratsioon? See ei ole lihtsalt märkide tehniline asendamine, vaid palju enamat. Tegelikult on see sild kahe väga erineva süsteemi vahel. Kui logograafiline hiina kiri kohtub foneetilise ladina tähestikuga, ei teki neutraalset “tõlget”, vaid paratamatult tõlgendus.

Hiina märkide ladina tähestikku panemine on alati olnud seotud ühe põhilise küsimusega: kas me kirjutame üles selle, mida kuuleb välismaalase kõrv, või püüame tabada keele enda sisemist loogikat?

Varajane kontaktperiood 16.–18. sajandil oli sisuliselt katsetamise aeg. Misjonärid nagu Matteo Ricci ja kaupmehed panid hiina sõnu kirja nii, nagu nad neid kuulsid – oma emakeele õigekirja järgi.

Tulemuseks oli suur segadus: sama nimi võis esineda kujul Pekin, Pequin või Peking, kirjapilt sõltus kirjutaja päritolust (itaalia, prantsuse, portugali jne) ning sageli lähtuti ka erinevatest murretest (nt Nanjing vs Kanton).

See periood näitas selgelt, et vaja on ühtset ja järjekindlat süsteemi.

Wade–Giles süsteem

19. sajandil muutus hiina keel Briti impeeriumi jaoks praktiliselt oluliseks. Diplomaatia ja kaubandus vajasid ühtset viisi, kuidas keelt kirja panna.

Siin tuli mängu Thomas Wade, kes lõi süsteemi praktilisest vajadusest – tal oli vaja õpetada hiina keelt ametnikele. Hiljem arendas seda edasi Herbert Giles, kelle 1892. aasta sõnaraamat muutis selle süsteemi akadeemiliseks standardiks peaaegu sajandiks.

Wade–Giles peegeldab selgelt “välisvaatleja pilku”. See on loodud selleks, et eurooplane saaks hiina keelt mõista ja kasutada.

Selle tugevus on täpsus, eriti aspiratsiooni ehk õhuvoolu märkimisel (näiteks p vs p’).

Kuigi see tundub kohmakas, on see tegelikult üsna täpne viis kirjeldada hiina keele helisid.

Pinyini esiletõus: rahvuslik projekt

1950ndatel toimus suur muutus. Zhou Youguang juhtimisel loodi pinyin – süsteem, mis ei olnud enam välisvaatleja tööriist, vaid Hiina enda projekt.

Eesmärk oli parandada kirjaoskust, ühtlustada standardkeel, luua süsteem, mida on lihtne õpetada ja kasutada. Pinyin on teadlikult disainitud, et oleks lihtne kirjutada, sobiv masinatele ning süsteemne ja järjekindel. Seetõttu tundub muide pinyinis ka klaviatuuril kirjutamine kuidagi loomulikum kui „vanas kirjaviisis“ (vrdl tai chi chuan ja taijiquan võichi kung ja qigong).

1970.–80. aastatel hakkasid ÜRO ja teised institutsioonid pinyini kasutama. See tähendas suurt muutust, näiteks Peking – Beijing või Canton – Guangzhou.

See ei olnud ainult nimevahetus, vaid märk sellest, et Hiina hakkas ise määrama, kuidas tema keelt maailmas kirjutatakse.

Tai-chi vs Taiji

Praktikas, eriti võitluskunstides, muutub kirjaviis sageli identiteediküsimuseks.

Siin tuleb teha oluline vahe:

• tai chi – lääne kultuuris juurdunud sõna
• taiji – pinyini järgi transliteratsioon

Oluline roll on siin Taiwanil. Pärast 1949. aastat säilitas Taiwan vanema kirjaviisi, samal ajal kui Mandri-Hiina liikus pinyini suunas. Paljud õpetajad, nagu Cheng Man-ch’ing, viisid kunsti läände just Taiwanilt. Nii kinnistuski kuju tai chi.

Seega tai chi’ga tegelejate jaoks ei ole „tai chi“ lihtsalt kirjapilt, vaid side õpetajaga ja traditsiooniga.

Akadeemilises kontekstis kasutatakse aga sagedamini taiji, sest see seostub paremini hiina filosoofilise süsteemiga.

Qi vs Chi ja Dao vs Tao

Kumb variant? Tõsi on see, et kumbki süsteem ei ole “täiuslik tõde”, mõlemad on kompromissid.

Qi vs Chi

Hiina keeles on see häälik midagi “tš” ja “k” vahepealset, millele lisandub tugev õhuvool.

• Pinyin kirjutab selle q-ga (qi). See on süsteemi sees täpne, aga võõras – seda loetakse tihti valesti kui “ki”.
• Vanemas kirjaviisis kirjutati chi. See tundub tuttavam, aga ei näita enam täpselt, mis häälikuga tegu on.

Ehk lihtsustatult: chi on tuttavam, qi on täpsem.

Dao vs Tao

Siin on olukord veidi teistsugune. Hiina keeles ei eristata “d” ja “t” nii nagu eesti keeles, oluline on hoopis see, kas häälik on pehme või tugeva õhuvooluga. Ja see on üks põhjuseid, miks ka Wade ei kasutanud häälikuid d, b, g vaid märkis ülakomade, ehk apostroofidega ära, millal tuleks häälikult, näiteks t, hääldada pehme või tugeva õhuvooluga. See tähendas, et kuni apostroofid olid kasutusel, siis seetõttu, et näiteks sõna “tao” puhul ei kasutatud täht T kohal ülakoma, teadsid kõik, et tegelikult tuleb tähte T hääldada kui tähte D. Nii et nö vanas, Wade-Giles süsteemis kirjutati küll tao, ent tegelikult hääldati seda “dao“

Ning uuem, pinyini kirjaviis juba võtabki siin lihtsuse huvides kasutusele D tähe – seega kirjutab samuti dao.

See on üks hea näide sellest, et Wade-Giles süsteem oli tegelikult foneetiliselt väga täpne, ent erinevate lisamärkide (nagu apostroofid ehk ülakomad) kasutamine oli tülikas, eriti trükistes, mistõttu nende kasutamine hääbus ja seetõttu tänapäeva “nuditud” Wade-Giles kirjaviisis me enam ei tea, et tao tuleks ka siin tegelikult hääldada dao.

Ja muide, see on üks põhjus, miks ma ise, kasutades tai chi terminite puhul Wade Giles süsteemi, kirjutan samas mitte tao, vaid dao, sest see vastab tegelikult väga täpselt nö vanale kirjaviisile hääldamise mõttes.

Eesti kontekst: Mäll, Kaplinski ja “Daodejing”

Eestis on olukord veidi teistsugune kui ingliskeelses maailmas. Tänu Linnart Mällile ja Jaan Kaplinskile juurdus pinyin siin varakult. Seetõttu on eesti keeles tavalisem Daodejing, mitte Tao Te Ching. See annab eesti autorile tegelikult rohkem vabadust kasutada pinyini, ilma et lugeja segadusse satuks.

Kokkuvõte ja soovitused

Wade–Giles’i ja pinyini valik ei ole küsimus “õigest” ja “valest”. See on küsimus kontekstist.

Soovitused:

1. Tavaliselt laiemale publikule, sh tavaliselt pikemaajalised tai chi’ga tegelejad:
   kasuta nö “vanas kirjaviisis”: tai chi chuan, chi kung, tao (või siis õiget hääldust rõhutades erandina siiski dao)
   pigem tänapäeval väldi vorme nagu Tai-Chi või Chi-Kung, sest sidekriips on kohmakas ja suurtähed võivad mõjuda eksitavalt (nagu isikunimi)
2. Analüütiline või akadeemiline tekst või kui lihtsalt märkad, et see kirjaviis on selle publiku juures muutunud valdavaks:
   kasuta pinyini: taijiquan, qigong, dao, Daodejing
3. Esmamainimisel võib kasutada mõlemat:
   Daodejing (Tao Te Ching)
4. Igatahes väldi süsteemide segamist:
   Dao Te Ching
   Taiji Chuan või Tai chi Quan jms

Veidi põhjalikum artikkel samas teemas